Viljatus

Viljatuseks nimetatakse võimetust rasestuda ühe aasta jooksul pärast regulaarseid kaitsmata vahekordasid. Viljatust peetakse ülemaailmseks terviseprobleemiks ja see mõjutab mingil eluhetkel 17,5% täiskasvanud inimestest. Viljatus võib olla nii meditsiiniline, psühholoogiline kui ka sotsiaalne probleem.[1]

Eestis sündis 2022. aastal viljatusravi tulemusel 680 last, mis moodustas 5,9% elussündidest[2].

Viljatuse põhjused

Viljatuse põhjused võivad tuleneda kas naisest (35–40%) või mehest (35–40%), kombineeritult mõlemast (20–30%) või jääda välja selgitamata.[3]

Naiste puhul on viljatust põhjustavatest meditsiinilistest näidustustest enamlevinud endometrioos, munajuhade sulgus, polütsüstiline munasarjade sündroom (PCOS), emaka limaskesta probleemid ja hormonaalne tasakaalutus[4].

Meeste viljatus on seotud erinevate anatoomiliste, kaasasündinud, geneetiliste ja hormonaalsete häiretega, aga ka põletiku ja selle tüsistustega reproduktiivsüsteemis[5].

Viljakust mõjutavad tegurid:[3]

  • vanus
  • reproduktiivsüsteemi anatoomilised kõrvalekalded
  • hormonaalsed häired
  • sugulisel teel levivad haigused ja nende tüsistused
  • geneetilised seisundid
  • ägedad või kroonilised haigusseisundid
  • toksiinid ümbritsevast keskkonnast
  • elustiiliga seotud probleemid (toitumine, suitsetamine, alkoholi tarbimine)

Kehamassiindeksi (KMI) mõju naiste viljatusele

Liiga madal või liiga kõrge KMI võib naistel kaasa tuua ebaregulaarse menstruatsiooni, anovulatsiooni, endomeetriumi muutused ja hormonaalse tasakaalustamatuse. Liiga kõrge KMI-ga ja ülimadala KMI-ga naistel esineb tõenäolisemalt hormonaalseid ja menstruaaltsükli häireid.[6] Lisaks on leitud, et normist kõrvale kalduv KMl omab negatiivset mõju ka kunstliku viljastamise protseduuri edukusele[7][8].

Vanuse ja munasarjade reservi mõju naiste viljatusele

Inimese munasari ja munarakk

Munarakkude maksimaalne hulk munasarjades on 6–7 miljonit ja see esineb naissoost lootel 20. rasedusnädalal. Munarakkude arv väheneb sündides ligikaudu 1–2 miljoni munarakuni, puberteediea alguseks on neid alles 300 000–500 000 ning 37-aastaselt 25 000 rakku. Menopaus saabub, kui munarakke on alles 1000 ringis. Naiste viljakus väheneb vanuse kasvades järk-järgult alates umbes 32. eluaastast ja pärast 37. eluaastat kiireneb langus veelgi.[9][10][11] Vanuse kasv peegeldab eelkõige munarakkude arvu ja kvaliteedi langust, kuid eaga suurenevad ka teiste viljakust negatiivselt mõjutada võivate häirete risk nagu endometrioos ja munajuhade sulgus. Munarakkude kvaliteet näib olevat seotud munarakkude tsütoplasma kvaliteedi languse ja eaga seotud tuumagenoomi kõrvalekallete suurenemisega.[12]

Primaarne ja sekundaarne viljatus

Viljatus võib olla kas primaarne või sekundaarne. Primaarsest viljatusest räägitakse juhul, kui varasemad katkemata rasedused puuduvad. Sekundaarse viljatusega on tegu siis, kui varem on vähemalt üks katkemata rasedus esinenud.[1]

Viljatute naiste reproduktiivtrakti mikrobioota

Gardnerella vaginalis.

Viljatute naiste mikrobioota võib erineda tervete naiste mikrobiootast. On leitud, et viljatute naiste mikroobikooslused on suurema mitmekesisusega ja suurema liigirikkusega.[7][13] Viljatute naiste mikrobiootas esineb suurema tõenäosusega anaeroobseid ja varem bakteriaalse vaginoosiga seostatud baktereid, nagu näiteks Gardnerella vaginalis[7]. Laktobatsillide suurem arvukus alumistes suguteedes on aga seotud paremate reproduktiivsete tulemustega[7][14][15]. Lactobacillus crispatuse domineeritud suguteede mikrobioota on kunstliku viljastamise protseduuri õnnestumisele enim soodsat mõju avaldanud[7]. Lactobacillus iners'i domineeritud mikrobioota on aga viljakusravi õnnestumist ebasoodsalt mõjutanud.[7][16] Lisaks on viljatute naiste emakakaelalt võetud proovides esinenud Ureaplasma perekonna baktereid arvukamalt kui tervete naiste proovides[16].

Ka endomeetriumil leiduvatel laktobatsillidel võib reproduktiivsust toetav roll olla[17][14][18]. Jaapanis läbi viidud uuringus leiti arvestataval protsendil viljatutest naistest endomeetriumil mittelaktobatsillide poolt domineeritud mikrobioota ning arvatakse, et laktobatsillide osakaalu suurendamine endomeetriumil kuni 90%-ni võiks soodustada implantatsiooni tulemust[17].

Vaata ka

Viited