Vastureformatsioon
Vastureformatsioon ehk katoliiklik reformatsioon oli katoliku kiriku reaktsioon protestantlikule reformatsioonile. Vastureformatsioon hõlmas nii teoloogilisi kui organisatsioonilisi küsimusi. Liikumine sai alguse 16. sajandi keskpaigas ja kestis 17. sajandi alguseni. Katoliiklik reformatsioon oli oluline ajajärk kiriku ajaloos, mis aitas kujundada tänapäeva katoliikliku identiteedi ja praktika.
.jpg)
Selle peamised eesmärgid olid vastuseis protestantismile ning kirikulõhe (laienemise) takistamine; kiriku sisemine reformimine sihiga parandada vaimuliku moraali ja distsipliini ning tugevdada katoliiklikku doktriini ja praktikat; ja Rooma mõjuvõimu taastamine ja katoliku kiriku tugevdamine.[1]
Peamised sündmused ja arengud
Trento Kirikukogu
Pikemalt artiklis Trento kirikukogu
Üks olulisemaid sündmusi katoliiklikus reformatsioonis oli Trento kirikukogu (1545–1563). Kirikukogus arutati katoliku kiriku vastaseid süüdistusi ja määratleti katoliku vastus protestantlikele õpetustele.
Kirikukogu kinnitas uuesti katoliiklikud doktriinid:
- kirik on tähtsaim piibli interpreteerija
- piibel ja katoliku kiriku traditsioon on võrdselt ja iseseisvalt autoriteetsed vastandina protestantlikule põhimõttele, et lähtuda ainult piiblist;
- lunastus saabub läbi usu ja usust kantud tegude vastandina protestantlikule seisukohale, mille järgi lunastuseks piisab ainuüksi usust;
- rõhutati katoliku kiriku seniste praktikate, nagu indulgentside müük, palverännakud, pühakute, neitsi Maarja ja reliikviate kummardamine, olulisust, kuid keelati kõigi nende kuritarvitamine
Samuti võeti vastu reformid vaimulike hariduse ja moraali parandamiseks, sealhulgas nõue, et igas piiskopkonnas oleks seminarid tulevaste vaimulike koolitamiseks.[1][2]
Uued vaimulikud ordud
,_Lucerne,_Switzerland_(Ank_Kumar,_Infosys_Limited)_2014_Jesuitenkirche_(Jesuit_Church),_Lucerne,_Switzerland_(Ank_Kumar,_Infosys_Limited)_01.jpg)
Üheks tähtsamaks vastureformatsiooni meetmeks oli seminaride asutamine vaimulike koolitamiseks ning neile õppekirjandus trükkimine. Tugevdati kiriku tsentraliseeritud organisatsiooni ja distsipliini, piiskoppide poliitiline ja administratiivne tegevus pidi taanduma usulise ees.[viide?]
Vastureformatsiooni käigus tekkisid uued vaimulikud ordud – kaputsiinid, ursuliinid, teatiinid, barnabiidid ja jesuiidid. Nad avaldasid suurt mõju eeskätt maapiirkondade kogudustele. Suuresti tänu jesuiitide tegevusele ei juurdunud protestantlus lõplikult Poolas, Prantsusmaal ega Lõuna-Saksamaal.[viide?]
Jeesuse Selts (Jesuiidid)
- Pikemalt artiklis Jesuiidid
Jesuiitide ordu, mille asutas Püha Ignatius Loyola, mängis keskset rolli katoliiklikus reformatsioonis. Jesuiidid keskendusid haridusele ja misjonitööle, asutades koole ja ülikoole ning levitades katoliiklust uutesse piirkondadesse. Nad töötasid aktiivselt protestantlike õpetuste vastu, tugevdades kiriku autoriteeti ja edendades katoliiklikku haridust ja vaimsust.[viide?]
Paavsti tegevus ja inkvitsioon
- Pikemalt artiklis Inkvisitsioon
Katoliiklik reformatsioon hõlmas inkvisitsiooni ja tsensuuri tugevdamist, et võidelda hereesia ja protestantlike ideede leviku vastu. Rooma inkvisitsioon asutati 1542. aastal, et kontrollida hereesiat katoliiklikel aladel. Trento kirikukogu reformid hõlmasid ka indulgentside müügi reguleerimist ja liturgiliste tavade ühtlustamist.[2]
Paavst Paulus IV seadis sisse inkvisitsiooni, ketserite jälitamise ja kirjanduse tsensuuri. Tema autokraatlikes püüdlustes peegeldus teatud määral katoliku kirikus juba varem sündinud ranget usulist distsipliini nõudvate suundade mõju. Samal ajal leidis aset uuendus, mis tähtsustas isiklikku ja vahetut emotsionaalset usukogemust, tekkisid müstitsistlikud suunad. Kõrgete kirikutegelaste seas levis püüdlus aidata läbi isikliku täiustumise kaasa kiriku tervenemisele. Dominikaani taustaga paavst Pius V püüdis parandada kiriku avalikku moraali ning propageerida vagadust ja kasinat elu. Ta toetas jesuiitide tegevust ja inkvisitsiooni. Paavst Sixtus V ei keskendunud mitte niivõrd surveabinõudele kui katoliku maailma atraktiivsuse suurendamisele – võeti ette barokse Rooma kui maailmapealinna uuendamine, kaunistati kirikuid ning toetati värvikate usuliste pidustuste korraldamist.[viide?]
Mõjud ja pärand
Katoliiklik reformatsioon tugevdas ja konsolideeris Rooma-Katoliku Kirikut, parandades selle distsipliini ja moraali ning kinnitades uuesti katoliiklikud doktriinid. Samal ajal soodustas see usulist ja kultuurilist taassündi, mis ilmnes uute vaimulike liikumiste ja kunstilise loome kaudu. Kuigi katoliiklik reformatsioon ei suutnud peatada protestantismi levikut, aitas see tugevdada ja levitada katoliiklust kogu maailmas, sealhulgas uutesse maailmajagudesse nagu Ameerika ja Aasia.[1]