Tähtvõlv
Tähtvõlv on ristvõlvi erivorm, mille puhul võlvisiilud on dekoratiivsete lisaroietega väiksemateks osadeks jaotatud, nii et need moodustavad võlviku laes tähekujulise mustri[1]. Lihtsamad tähtvõlvid on kasutusel juba kõrggootika lõpuperioodil, tähtvõlvi kasutamise kõrgpunkt jääb hilisgootikasse.
Tähtvõlvi tuletamine ristvõlvist
Kui kolmnurkse võlvisiilu igast nurgast lähtub üks lisaroie (mitte kandva, vaid puhtdekoratiivse eesmärgiga), mis kohtub teistega võlvisiilu keskpunktis, jäävad nende vahele väiksemad pinnad, mis võivad omakorda olla võlvisiilutaoliselt kumerad, tekib nii-öelda teise astme võlvisiil. Võlvi lagipunkti ümber moodustub paarikaupa siiludest nelja- või kaheksaharuline täht, mis on võlvitüübile nime andnud. Kui nii jagamisel tekkinud väiksemaid siilusid uute roietega omakorda jagada, tekivad veelgi keerulisemad tähtvõlvid.
Lisaroiete kohtumispunktides võivad olla samuti päiskivid.
Pildid
Lihtne tähtvõlv Chełmno Peetruse ja Pauluse kirikus, 13.–14. sajand
Chełmno frantsisklaste kiriku lagi, 14. sajandi kolmas veerand
Konstanzi toomkiriku tähtvõlv
Ümmargust kabelit kattev tähtvõlv Batalha kloostris Portugalis
Toruńi Johannese kiriku lagi ajast enne 1497. aastat
Novgorodi kremlis asuva piiskopi residentsi Granovitaja Palata peasaal
Oleviste kiriku tähtvõlvid
.JPG)
.jpg)
Tähtvõlvid Eestis
Eesti hoonetest on tähtvõlvid säilinud Oleviste kiriku kooris ja kesklöövis[2], samuti kiriku lõunapoolses Laurentiuse kabelis, Mustpeade maja Olavi saalis[3] ja Lõuna-Eesti ehitistest ainsana Puhja Dionysiose kiriku kooriruumis. Pärnu Nikolai kiriku lagi oli samuti tähtvõlvidega (põles 1944, lammutati 1954)[4].
Arhitektuuriajaloolaste hinnangul on tähtvõlvidega olnud ka dominiiklaste kloostri Maarja kiriku kesklööv ja kloostri vana refektoorium[5].
Martna kiriku kooriruumis on servjoonvõlvide peale maalitud tähtvõlvi roidestik[6], samuti Harju-Risti kiriku käärkambri laes.