Roseool

Peamisteks tekitajateks on inimese herpesviirus 6 (HHV 6), mis põhjustab kuni 45% febriilse palavikuga kulgevatest haigustest imikutel Ameerika Ühendriikides^[1] ja inimese herpesviirus (HHV 7)^[2]. Nakatumine toimub süljega kokku puutumisel. Nagu teised herpesperekonna viirused, jäävad HHV 6 ja HHV 7 organismis T-rakkudes inaktiivselt persisteeruma, samuti on nad võimelised integreeruma ka sugurakkudesse, põhjustades vertikaalset pärandumist^[3]. Harvadel juhtudel võivad haigust põhjustada Coxsackie A ja B viirused, adenoviirused ja paragripi tüüp 1 viirused^[2].

Roseool on imikute ja väikelaste haigus – 90% esmashaigestumistest leiab aset enne kolmandat eluaastat^[1], enim haigestutakse 7.–13. elukuul^[4]. Haigust esineb võrdselt poiss- ja tütarlaste seas^[2]. Haiguse kulus eristatakse 3 faasi: sümptomiteta perioodi ehk inkubatsiooniperiood, palavikuga faasi ja lööbe faasi.

Inkubatsiooniperiood kestab 5–15 päeva^[5], sellele järgneb keskmiselt 3–5 päeva kestev febriilne periood, mille käigus palavik tõuseb kuni 40 °C, harvadel juhtudel veelgi rohkem. Palavikku esineb 98% esmase HHV 6 infektsiooni juhtudest^[6]. 15% juhtudest esineb febriilseid krampe^[1], mis ei ole eraldi neuroloogiline haigus, vaid imiku organismi reaktsioon kõrgele palavikule.

Pärast palaviku taandumist tekib makuloosne, papuloosne või makulopapuloosne lööve ehk lööbefaas. Maakulid/paapulid on roosa, kahvatu- või erepunast värvi, 2–5 mm läbimõõduga ja üldjuhul ei sügele. Lööve levib kehalt kaelale, näole ja jäsemetele. Lööve püsib keskmiselt 2–3 päeva, seejärel taandub ilma armide või muu naha defektideta^[1][4].

Sageli esineb lastel ka muid sümptomeid:

• kaela, alalõualuu ja kõrvataguse piirkonna lümfisõlmede suurenemine;
• haiguse jooksul võib laps olla aktiivne ja rõõmus, vaatamata kõrgele palavikule ja lööbele, kuid võib esineda ka tuju muutusi: ärevus, rahutus, nutmine või hoopiski loidus ja liigne rahulikkus;
• muud sümptomid: köha, nohu, silmavalgete punetus, pisaravool, iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõrvavalu^[1][4].

Millal arsti juurde pöörduda

• Rektaalselt või kõrvast mõõdetud temperatuur 40 °C või kõrgem;
• kaenlalt mõõdetud temperatuur 39,4 °C või kõrgem;
• palaviku ajal krambihoog;
• palavik ja sellega kaasnev nahalööve^[7]

Haigust diagnoositakse enamasti kliinilise pildi alusel, kuid kinnitamiseks võib kasutada viiruse DNA määramist verest PCR kaudu või seroloogilisi uuringuid.

Tähtis on teiste kõrge palavikuga kulgevate haiguste (kõrvapõletik, hingamis- ja kuseteede infektsioon) välistamine, kuna need võivad olla bakteriaalse päritoluga ja seega vajavad antibiootikumravi. Samuti peab välistama allergilised reaktsioonid, punetised, sarlakid, enteroviiruse põhjustatud infektsioonid^[4].

Spetsiifiline viirusvastane ravi puudub. Ravitakse haiguse sümptomeid, eelkõige palavikku: kasutada võib paratsetamooli või ibuprofeeni. Tähtis on vedeliku piisav tarbimine, säästlik režiim ja puhkus^[1][4]. Raskematel juhtudel võib laps vajada hospitaliseerimist selleks, et tagada vedeliku ja ravimite manustamist veeni kaudu.

Enamikul juhtudel on paranemine kiire, kuid immuunpuudulikkusega patsientidel võib haigus põhjustada tüsistusi: entsefaliiti, meningiiti, kopsupõletikku, hepatiiti, vireemiat või reaktiveeruda^[4].