Pataljoni taktikaline grupp
Pataljoni taktikaline grupp (vene keeles Батальонная тактическая группа, batal'onnaya takticheskaya gruppa; PTG) on Venemaa maa-, õhudessant- ja merejalaväes kasutatav ühendrelvaliigiline manööverüksus.[1] Erinevalt tavalisest pataljonist, mis sõltub oma emaüksusest, suudab PTG iseseisvalt lahinguoperatsioone sooritada.[2]
Ajalugu
Üksuse kontseptsioon töötati välja külma sõja ajal 1980. aastateks. Varem, näiteks Teises maailmasõjas, olid Nõukogude relvajõudude erinevad relvaliigid võidelnud eraldiseisvate üksustena, mis tavaliselt integreeriti vahetult enne lahingut ajutiseks ühendkoondiseks, ent külma sõja ajal asus Nõukogude sõjaline mõte toetama alaliselt liidetud ühendrelvaliigilisi väeüksusi, mida hinnati ajutistest formeeringutest efektiivsemaks. Teiseks oluliseks faktoriks PTG-de idee väljatöötamisel oli Teise maailmasõja järel ümberhinnatud tuleviku lahinguvälja olemus – nii väeüksuste asetus kui võitlus pidi ühtse eesliini asemel toimuma pigem killustatult läbi terve lahinguruumi.[1] Senised manööverbrigaadid ja -rügemendid ei olnud taolise keskkonna jaoks aga piisavalt paindlikud.[3][1] 1960. aastatest alates katsetati seetõttu erinevaid struktureerimisvariante pataljonil põhineva sõltumatu manööverüksuse jaoks, leidmaks optimaalseimat tasakaalu tulejõu ja iseseisva tegevusvalmiduse vahel.[1]
PTG-d leidsid kasutust näiteks teises Tšetšeenia sõjas ja hiljem Vene-Ukraina sõjas, sealhulgas sissetungis Ukrainasse 2022. aasta algul.
Struktuur
PTG tuumikuks on enamasti motolaskurpataljon (3 kompaniid), millele on sõltuvalt taktikalise grupi ülesandest lisatud toetuselemente teistest üksustest. Mõnikord võib PTG baseeruda ka tankipataljonil. Tavaliselt on PTG-s lisaks tankikompanii, suurtükipataljon (2–3 patareid) iseliikuvate haubitsate või mitmelasulised raketiheitjatega, õhukaitserühm (2 patareid), logistikarühm ja pioneerijagu, kuid sellesse võivad oludest tingituna kuuluda ka spetsnaz'i üksused, eraldi tankitõrjeüksused jne.[1][4][5] Seejuures võivad ühtesamasse PTG-sse kuuluda erinevatest väeliikidest pärit allüksused. Keskeltläbi kuulub PTG-sse 600-800 (teistel andmetel 700–900)[6] sõdurit ja ohvitseri,[1] kes võitlevad 10 või 20 tankil (tüüpiliselt T-72B3, T-80 või T-90) ja 30 või 40 jalaväelahingumasinal (BMP-2 või BMP-3).[3] Üksust juhib selle tuumikpataljoni ülem.[1]
PTG-sid võidakse emaüksusest moodustada nii ajutiste ad hoc formeeringutena, täitmaks käimasoleva operatsiooni raames mingit spetsiifilist ülesannet, kui ka alaliste üksustena. 2016. aastal antud Vene kindralstaabi direktiivi järgi peab iga rügemendi ja brigaadi juures olema kaks alalist pataljoni taktikalist gruppi. Alalisi PTG-sid, mis on mõeldud koosneva ajateenijate asemel elukutselistest sõduritest, hoitakse seejuures pidevalt täielikult mehitatuna ning kõrgendatud valmisolekus kiirreageerimisüksustena, mille eesmärk on suuremahulise relvakonflikti puhul olla oma emaüksuse esmaseks hästi relvastatud ja välja õpetatud tulejõuks kuni vastav rügement või brigaad oma täisjõu mobiliseerida suudab.[1]
2021. aasta augustis ütles Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu, et riigi relvajõududes on parasjagu 168 PTG-d.[4]
Vaata ka
- Brigaadi lahingumeeskond, Ameerika Ühendriikide maaväe põhiline manööverüksus
- Rügemendi lahingumeeskond, Ameerika Ühendriikide merejalaväe põhiline manööverüksus