Põletusmatus
Põletusmatus on matus, mille korral maetakse põletatult. Matust, mille korral surnu maetakse põletamata, nimetatakse laibamatuseks.
Maa-alune põletusmatus tähendab matmisviisi, mille puhul põletatud surnu säilmed asetati maasse kaevatud auku või lohku ning kaeti mulla või kividega.[1]
Baltimaades on surnute põletatult matmine teada keskmisest pronksiajast, Eestis I aastatuhande pKr aegu[2]. Vanim Eestist leitud põletusmatus asus Tõugu külas kivikirstkalmes IIA ja on dateeritud ajavahemikku 1260–1025 eKr.[3] Eestis maeti mõnes kohas põletatult veel 16. sajandil[2].
On arvatud, et surnute põletamine rajanes usule tule puhastavasse jõusse ning tule ja päikese ühisesse algesse. Põletamisega püüti surnu hinge kehast vabastada ja likvideerida surnule omistatud negatiivset jõudu.[4]
Seaduslikkus ja keskkonnamõju
Vabaõhu põletusmatused on tänapäeval Läänemaades haruldased ja mõnedes riikides ka keelatud.[5]
Eestis pole põletusmatus seadusega selgelt reguleeritud, kuna kalmistuseadus seda ei puuduta, ennekõike tuleb arvestada sanitaar- ja keskkonnanõuetega.[6]
Chakrabarty RK, et al. uurisid Lõuna-Aasias põletusmatuste keskkonnamõju ("Funeral pyres in South Asia: Brown carbon aerosol emissions and climate impacts") ning leidsid, et põletustes eralduv orgaaniline süsinikdioksiid põhjustas 40% päiksekiirgust varjavat õhureostust, igal aastal ligi 92 Gg.[7]
Traditsiooniline hindu tuleriit põleb ligi kuus tundi ja vajab selleks 500–600 kilogrammi puitu, et laip täielikult ära põletada.[8] Igal aastal põletatakse Indias laipade kremeerimiseks 50–60 miljonit puud, mille tagajärjel pääseb atmosfääri ligi 8 miljonit tonni kasvuhoonegaase.[8] Keskkonda kahjustavad metsade häving, õhureostus ja suured kogused tuhka, mida heidetakse jõgedesse ning suurendatakse sellega nende toksilisust.[9]