Põõsassamblikud
Põõsassamblikeks nimetatakse organisme, mis kuuluvad suursamblike alamklassi ning on tugevasti harunevad põõsakest või habet meenutava tallusega samblikud.Põõsassamblikud kinnituvad substraadile ainult läbi aluse ja kasvavad maapinnal, meenutades väikesi põõsaid või rippudes koonaldena puuokstel, meenutades habet.[1] Neid leidub mitmesuguste kliimaoludega paikades, alates kõrbetest kuni vihmametsadeni. Nad saavad kasvada ka mitmel erineval aluspinnal, sealhulgas liivastel muldadel, puukoorikul ja kivipindadel.[2]
Struktuur ja koostis
Nii nagu teised suursamblikud, on põõsassamblikud kooselulised ehk sümbiootilised organismid, mis koosnevad seenkomponendist ehk mükobiondist ja fotosünteesivast komponendist ehk fotobiondist. Seenkomponent kuulub tavaliselt kottseente ja vähestel juhtudel kandseente hulka, kus ta on sedavõrd kohastunud, et mujal looduses peaaegu ei esinegi. Fotosünteesivaks komponendiks on tavaliselt kas rohevetikas või tsüanobakter ehk sinivetikas.[3]
Põõsassamblike tallus meenutab väikest põõsast ning on püstine või rippuv, enamasti tugevasti jagunenud lintjateks, pulkjateks või niitjateks harudeks. Harud on läbilõikes radiaalsümmeetrilised (ümmargused) või dorsiventraalse (lapiku) ehitusega.[4][5] Talluse värvi määrab enamasti seenkomponent, kuid välised tegurid, näiteks õhusaaste määr ja keskkonna niiskus mängivad ka rolli. [2] Põõsassamblikud võivad olla pruuni, halli, kollaka või rohelise värvusega, kuid enamasti on nad kas tumehallid või pruunid.
Enamikul põõsassamblikel on kahekihiline koorestruktuur, mis koosneb koosolevatest sisemistest hüüfidest ja õhukesest polüsahhariidirikkast välisest kihist. Sambliku koorekiht on oluline suursamblike struktuurilise stabiilsuse ja vee ning toitainete transportimise jaoks talluse sisemusse. Siiski, ei ole kõikide samblike sisemine rakustruktuur ühesugune, ja rakuväliste polüsahhariidide koostise kohta on vähe teada. [6]
Levik
Samblaliikide levik sõltub abiotilistest tingimustest, nagu substraat, valguse kättesaadavus, elupaiga kvaliteet ja kliima. Liikide levik võib sõltuda ka sellest, kuidas nad on kohanenud teatud elukeskkonnaga ja kuidas fotobiontid, nende eluks vajalikud partnerid, sellele reageerivad.[2] Samuti mängib keskkonna niiskus väga tähtsat rolli samblike leviku puhul.[7]
Põõsassamblikele meeldib kasvada hea õhukvaliteediga niiskes kliimas. Peamiselt kasvavad nad männi- ja kuusemetsades.[8]
Bioindikatsioon
Keskkonnategurite suhtes tundlike organismidena on epifüütsed ehk puude ja okste küljes kasvavad samblikud head bioindikaatorid, kuna saavad peamise osa vajalikust veest ja mineraalainetest õhust.[9] Sealt tulenevalt kasvavad samblikud väga aeglaselt ning on oma pikaealisuse poolest ideaalsed seire objektid. Samblike käitumine saastatud alal sõltub nii õhus leiduvatest saasteainetest, kui samblike substraadi (nt puukoore) omadustest. Samblike tundlikkus sõltub ka kasvuvormist, millest kõige tundlikumad on põõsassamblikud.[10]
Põõsassamblikud on kõige tundlikumad keskkonnategurite suhtes, sest võrreldes teiste suursamblikega on nad toitainete püüdmisel keskkonnast tõhusamad nende talluse suure pindala tõttu.[2]
Eestis levinud põõsassamblikuliigid
- Harilik põdrasamblik (Cladonia rangiferina)
- Mets-põdrasamblik (Cladonia arbuscula)
- Mahe põdrasamblik (Cladina mitis)
- Vars-habesamblik (Usnea subfloridana)
- Kahar-habesamblik (Usnea hirta)
- Pikk-habesamblik (Usnea filipendula)
- Islandi käokõrv (Cetraria islandica)
- Hall karesamblik (Pseudevernia furfuracea)
- Balti rihmsamblik (Ramalina baltica)
- Saare-rihmsamblik (Ramaline fraxinea)