Olustvere raudteepeatus

Olustvere raudteepeatus
	Ooteplatvorm
Koordinaadid	, 25° 32′ 48″ E
Omanik	Edelaraudtee Infrastruktuuri AS
Platvormid	1

Olustvere raudteepeatus (saksa Ollustfer) on raudteepeatus Viljandimaal Põhja-Sakala vallas Olustveres.

Olustvere peatuses on üks madal perroon. Peatuses peatub kaheksa reisirongi päevas (pooled Viljandi ja pooled Tallinna poole). Tavarong sõidab Balti jaamast Olustverre umbes 2 tundi ja 10 minutit, kiirrong umbes 2 tundi.

Ajalugu

Jaam rajati koos raudteeliiniga 1900. aastal Suure-Jaani kihelkonda Lõhavere mõisa maadele. Praegu on alles vaid raudteepeatus. Olustvere ja Sürgavere vahel asus liini algaastatel Tällivere raudteepeatus.

Jaamahoone

Jaamahoone valmis aastal 1901. See on ehitatud tüüpprojekti järgi nagu Surju, Halliste, Võhma jmt jaamahooned.

Puidust jaamahooneid iseloomustab ühe-kahekorruseline asümmeetriline fassaad, mille ülesehitus sarnaneb laiarööpmelise raudtee jaamahoonetega. Kitsarööpmelise raudtee jaamahoonena torkab esile aga tagasihoidlikum dekoorikasutus. Hoone keskel asub läbi maja ulatuv vestibüül, millest paremal asuvas ühekorruselises külgtiivas asus reisijate ootesaal. Vasakul asus kontori- ja postiruum koos vestibüüli avaneva piletimüügiaknaga. Teisel korrusel asus jaamaülema korter.

Hoone on säilinud algupärasel kujul ja hiljem olnud kasutusel elamuna.^[1]

1998. aastast on jaamahoone eraomanduses ja arvel kultuurimälestisena (nr 14592). Nüüdseks seisab hoone tühjalt ja on halvas seisukorras.

Õnnetused

Võhma ja Olustvere vahel paiknevas niinimetatud Navesti kurvis toimus 21. oktoobril 1936 raske rongiõnnetus. Mäest laskudes sõitis reisirong liiga suure kiiruse tõttu 4 meetri kõrgusest teetammist alla. F. Krulli vedur Sk-155 paiskus külili ning sellele jooksis peale veduri järel olnud pakivagun. Järgmisena olnud teise klassi reisivagun kukkus külili ning järgnevad kaks kolmanda klassi reisivagunit jäid teetammile poolkülili pidama. Õnnetuses hukkus vedurijuht Herbert Janson. Vedurijuhi abi Voldemar Rosenberg ja rongijuht Aleksander Mustkivi said põrutada, reisijad pääsesid ehmatusega^[2]. Õnnetuspaika püstitati mälestuskivi, mis on tänaseni säilinud.^[3]