Ohakalind

Üldpikkus 12–14 cm. Välimus ja häälitsused on iseloomulikud. Noorlind erineb teistest vintlastest üleni musta saba ja vanalinnuga sarnase tiivamustri poolest.

Kutsehüüd on tikelit või stipit, hoiatushüüd tasane häi. Laul on kiiretempoline, selles on rohkesti kutsehüüde vaheldumisi vidistavate, klõbistavate ja mõnede vileliste häälitsustega.

Ohakalind on levinud Euraasias Atlandi rannikust kuni Jenissei, Altai, Tian Shani ja Põhja-Indiani.Eestis on ohakalind üsna üldlevinud harilik haudelind. Osa asurkonnast rändab septembris-oktoobris Kesk- ja Lääne-Euroopasse, kust naaseb märtsis-aprillis. Ohakalinnu pesitsusaegset arvukust hinnatakse 40 000 – 60 000 paarile, talvist arvukust 10 000 – 40 000 isendile^[1].Enamik ohakalinde lahkub meilt septembris ja oktoobris.

Ohakalind asustab kultuurmaastiku puistuid.

Ohakalind ehitab pesa nii okas- kui lehtpuudele. Varakevadel eelistab ta okaspuid, mis sel ajal pakuvad paremat varju kui raagus lehtpuud. Teistkordseks pesitsemiseks valib ta sagedamini lehtpuu. Tavaliselt paikneb pesa tüvest eemal ja on enamasti põimitud väheste peente okste külge.

Pesa on paksuseinaline poolkera, see koosneb tihedasti põimitud raagudest, rohukõrtest, samblikest, kasetohu libledest jm. Pesalohk on vooderdatud peente kõrte, taimevilla, jõhvi ja karvadega. Pesa välispind on tihedasti kaetud ämblikuvõrguga, mis teeb pesa helehalliks.

Kurnas on 4–6 muna. Need on valkjad, kirjatud pruunikate tähnide, laikude ja kriipsukestega. Emaslind soojendab poegi esimestel päevadel nende koorumise järel. Poegi toidavad mõlemad vanemad esimestel päevadel putukatega, hiljem pugus pehmendatud seemnetega. Pärast poegade pesast väljalendu jätkavad vanalinnud nende toitmist umbes nädal aega. Pärast seda hakkavad noorlinnud laialt ringi liikuma.^[2]

Peale korvõieliste seemnete sööb õrnu taimevõsusid ja vähemal määral putukaid.

Ohakalind oli 2016. aastal Saksamaa aasta lind^[3] ja 2018. aastal Valgevene aasta lind^[4].

• Ohakalind andmebaasis eElurikkus