Mustand:Marikäbi

Marikäbid Harilikul kadakal.

Marikäbi ehk kadakamari on emane seemnekäbi, mida toodavad erinevad kadaka liigid. Botaanilises mõttes on aga tegemist eriliste lihakate käbidega, millel puudub tüüpiline kuiv soomuskate ja mille lihakad soomused on omavahel kokku kasvanud. Välimuselt meenutavad nad tõepoolest marju.[1] Kadakamarjad on ühed ainsatest vürtsidest, mis on saadud okaspuudest. [2]

Kirjeldus

Valmis märikäbid.

Erinevalt tüüpilise männikäbi eraldunud ja puitunud soomustest jäävad kadakamarjas olevad soomused lihajaks ja ühinevad seemneid ümbritsevaks ühtseks kattekihiks. Juniperus communis marjade läbimõõt varieerub 4 millimeetrist 12 millimeetrini. Marjad on noorelt rohelised ja enamikul liikidel küpselt lillakasmustad. Küpsemine toimub mõne liigi puhul 8–10 kuust kuni 24 kuuni.[3] Küpseid tumedaid marju kasutatakse tavaliselt kulinaarias, džinni aga maitsestatakse toorete marjadega.[2]

Keemiline koostis

Kadakamarjad sisaldavad erinevaid fütokemikaale, sealhulgas eeterlikku õli (umbes 2%), flavonoidi nimega juniperin, vaike (umbes 10%), valke ning äädik-, õun- ja sipelghapet. Marjade ekstraktidest eraldati rasvhapped, terpeenid, aromaatsed ühendid ja süsivesinikud, nagu pineen, sabineen, terpinen-4-ool, limoneen ja mürtseen.[4]

Mürgisus

Kuigi kadakamarjad klassifitseeritakse Ameerika Ühendriikides üldiselt ohututeks,[5] võivad neil olla erinevad kõrvaltoimed, mida pole kliinilistes uuringutes põhjalikult testitud.[4] [6] Peamiselt raseduse katkemise riski suurenemise tõttu võib kadakamarjade tarbimine ka väikestes annustes mõjutada rasedaid ja imetavaid naisi ning diabeetikuid, veritsushäireid või operatsioonijärgseid inimesi.[4] Traditsioonilises meditsiinis arvati, et kadakamarjad on kasulikud naiste rasestumisvastaseks vahendiks.[7]

Võimalikud on allergilised reaktsioonid.[4] Suures koguses kadakamarjade tarbimine võib põhjustada katarsist, krampe või kahjustada neerufunktsiooni.[4] Mõnede liikide, näiteks J. sabina, marjad on mürgised.[8]

Kasutusalad

Juniperus communis oks

Mõne kadaka liigi marju peetakse söömiseks liiga kibedaks. Noorte roheliste marjade maitseprofiilis domineerib pineen. Marjade välissoomused on suhteliselt maitsetud, mistõttu marjad on peaaegu alati vähemalt kergelt purustatud enne maitseainena kasutamist. Neid kasutatakse nii värskelt kui ka kuivatatult, kuid nende maitse ja lõhn on kõige tugevamad kohe pärast korjamist ning vähenevad kuivatamise ja ladustamise ajal.

Maitsestamine

Kadakamarju kasutatakse Põhja-Euroopa, eriti Skandinaavia, köögis metslindude ja ulukiliha maitsestamiseks.[9] Samuti maitsestavad nad sealiha-, kapsa- ja hapukapsaroogasid. Peale Norra, Taani ja Rootsi roogade kasutatakse kadakamarju mõnikord ka Saksa, Austria, Tšehhi, Poola ja Ungari köögis, sageli koos praadidega. Põhja-Itaalia köök, eriti Lõuna-Tirooli köök, sisaldab ka kadakamarju.

Kadakat, tavaliselt J. communist, kasutatakse džinni maitsestamiseks.[4] Nimetus džinn ise on tuletatud kas prantsuse genièvre või hollandi sõnast jenever, mis mõlemad tähendavad "kadakat".[2] Teiste kadakamarjamaitseliste jookide hulgas on näiteks sahti nime all tuntud Soome rukki-kadakaõlu, mida maitsestatakse nii kadakamarjade kui ka okstega.[10]

Teine marjadest valmistatud jook on julmust, Rootsis valmistatud karastusjook, mida müüakse peamiselt jõulude ajal.

Toit

Mõned Põhja-Ameerika kadakaliigid toodavad seemnekäbi, millel on magusam ja vähem vaigune maitse kui nendel, mida tavaliselt kasutatakse vürtsina. Mõned põlisameeriklased on selliseid liike kasutanud mitte ainult maitseainetena, vaid ka toitainena.[7] Marjadel on ka meditsiiniline kasutus. Näiteks kasutati kunagi kadakamarja teed oksendamise ravimiseks.[11] Kadakamarjadest ekstraheeritud eeterlikku õli kasutatakse aroomiteraapias, kehamassaažis ja parfüümides.[12] Lisaks meditsiinilistele ja kulinaarsetele eesmärkidele on indiaanlased kasutanud kadakamarjade sees olevaid seemneid ka ehete ja kaunistustena.[7]

Kultuur

Kadakamarju, sealhulgas Juniperus phoenicea ja J. oxycedrus, on leitud Vana-Egiptuse haudadest mitmes kohas. Egiptuses ei kasva teadaolevalt J. oxycedrus, samuti mitte J. excelsa, mis leiti koos J. oxycedrusega Tutanhamoni hauast.[13] Egiptusesse imporditud marjad võisid pärineda Kreekast; kreeklased kasutasid kadakamarju ravimina ammu enne, kui mainisid nende kasutamist toidus.[14]

Kreeklased kasutasid marju paljudel oma olümpiamängudel, kuna uskusid, et marjad suurendavad sportlaste füüsilist vastupidavust.[15]

Roomlased kasutasid kadakamarju Indiast imporditud kalli musta ja pika pipra odava kodumaise aseainena.[12]

Viited