Munarakk
Munarakk (ka ootsüüt või ovotsüüt) on suguliselt paljuneva emasorganismi sugurakk. Munarakud paiknevad munasarja folliikulites nende kõigis arengustaadiumides - primordiaalsetes, primaarsetes, sekundaarsetes ja antraalsetes folliikulites. Kõigis neis munasarja folliikuli arengustaadiumides on munarakk peatunud meioosi esimeses profaasis.[1]
Menstruaaltsükli jooksul vabaneb ehk ovuleerub igal kuul munasarjast tavaliselt üks munarakk, mis on viljastumisvõimelike 24 tundi[2]. Kui munarakk ja seemnerakk ühinevad viljastumise käigus, moodustub diploidne rakk (sügoot), millest areneb uus organism.
Ajalugu
Imetajate munaraku avastas 1827. aastal embrüoloogia- ja arengubioloogiaalase uurimistöö käigus Eestist pärit ja Tartu Ülikoolis õppinud teadlane Karl Ernst von Baer[3].
Moodustumine
Munarakkude teke saab alguse juba varases looteeas. Primordiaalsed sugurakud liiguvad varasesse gonaadi ning moodustavad seal oogoone. Oogoonid prolifereeruvad mitoosi teel ning neist saavad primaarsed ootsüüdid. Seejärel leiab aset esimene meiootiline rakujagunemine, misjärel primaarsed ootsüüdid arestitakse esimese meiootilise rakujagunemise profaasis kuni saavutatakse suguküpsus.[4]
Kõik munarakud on moodustunud juba lootelise arengu perioodil ja arvatakse, et naise elu jooksul neid juurde ei moodustu[5]. Mõned uuringud on leidnud, et imetajate munasarjades leidub munasarja tüvirakke, kuid endiselt pole teada, kas need tüvirakud on võimelised sünnijärgselt munarakuks arenema[6][7]. Vastsündinu munasarjades on ligikaudu 400 000 munarakku, millest elu jooksul ovuleerub umbes 400. See on 0,1% kogu naise munarakkude kogusest.[5]
Omadused
Munarakk on suurim imetaja rakk. Inimese munaraku diameeter on 120 µm[8]. Munarakk on kerajas, tema keskel on rakutuum ja ta on kaetud munakestaga (zona pellucida). Munakest kaitseb munarakku väliste mõjutuste eest, toetab munaraku ja munasarja folliikuli rakkude vahelist suhtlust ning takistab viljastumisel mitme spermi sattumist munarakku ning seeläbi polüploidsuse teket[9]. Munarakkudes on haploidne kromosoomistik: 22 autosoomi ja 1 gonosoom (X-kromosoom).
Munarakkude säilitamine
Meditsiinilisel põhjusel säilitatakse munarakke näiteks endometrioosi või immuunhaiguste esinemisel, aga ka keemiaravi patsientidel. Munarakkude säilitamise sotsiaalseteks põhjusteks võivad olla sobiva partneri puudumine, majanduslik olukord või soov karjääris edasi jõuda. Munarakkude kogumiseks esmalt süstitakse patsiendile gonadotropiine, et munasarjas moodustuks suur kogus küpseid munarakke. Seejärel teostatakse munasarjade punktsioon ultraheli kontrolli all, mille käigus tõmmatakse süstlanõela abil munasarja folliikulitest välja follikulaarvedelik. Seejärel kogutakse munarakud saadud vedelikust kokku ning säilitatakse vedelas lämmastikus.[10]