Magnetiline läbitavus

Magnetiline läbitavus on aine omadus, mis iseloomustab aine magneetumise võimet.

Eristatakse suhtelist ja absoluutset magnetilist läbitavust.

Suhteline magnetiline läbitavus on füüsikaline suurus, mis näitab, mitu korda erineb magnetiline induktsioon homogeenses keskkonnas magnetilisest induktsioonist vaakumis. Arvutusvalem

${\displaystyle \mu _{\text{r}}={\frac {B}{B_{0}}}}$,

kus

μ_r on suhteline magnetiline läbitavus;

B ‒ magnetiline induktsioon keskkonnas;

B₀ ‒ magnetiline induktsioon vaakumis.

Suhteline magnetiline läbitavus μ_r on absoluutse magnetilise läbitavuse μ ja magnetilise konstandi μ₀ suhe:

${\displaystyle \mu _{\text{r}}={\frac {\mu }{\mu _{0}}}.}$

Seega aine absoluutne magnetiline läbitavus

${\displaystyle \mu =\mu _{\text{r}}\mu _{0}.}$

Absoluutse magnetilise läbitavuse ühik on sama, mis magnetilisel konstandil: H/m.

Suhtelise magnetiline läbitavuse μ_r järgi liigitatakse aineid ja materjale järgmiselt:

• diamagnetilised materjalid ehk diamagneetikud, mille μ_r on veidi väiksem kui 1;
• paramagnetilised materjalid ehk paramagneetikud, mille μ_r on veidi suurem kui 1;
• ferromagnetilised materjalid, mille μ_r võib ulatuda mitmekümne tuhandeni.