Mällu vastendatud fail on osa virtuaalmälust, mille sisu vastab mingile osale failist või faililaadsest ressursist. Tavaliselt kasutatakse kõvakettal asuvat faili, kuid saab ka kasutada teisi vahendeid, millele operatsioonisüsteem failikirjeldajat kasutades viidata suudab. Sellist vastavust ära kasutades saab programm kasutada virtuaalmälu samamoodi nagu primaarset mälu.
Kõige tavalisem koht, kus rakendatakse mällu vastendatud faile, on tänapäeva operatsioonisüsteemide protsesside laadija. Kui protsess käivitatakse, kasutab operatsioonisüsteem mällu vastendatud faili, et mällu käivitamiseks tuua jooksutatav fail koos tema kõikide laaditavate moodulitega. Enamus mälu vastendamise süsteeme kasutavad nõudmise põhjal lehtsaalimist, kus lehekülg laaditakse mällu ainult siis, kui mingi protsess on seda nõudnud.[1] Käivitavate failide korral lubab selline käitumine operatsioonisüsteemil valikuliselt laadida ainult need osad protsessist, mida on tegelikult vaja täita.
Teine tavaline koht, kus kasutatakse mällu vastendatud faile, on mälu jagamine mitme protsessi vahel. Tänapäeva operatsioonisüsteemides ei ole üldiselt lubatud protsessidel kasutada mäluruumi, mis on allokeeritud teise protsessi kasutamiseks. On olemas erinevaid meetodeid, kuidas mälu protsesside vahel turvaliselt jagada, kuid mällu vastendatud failide sisend/väljund on üks kõige populaarsemaid. Kaks või enam programmi saavad samaaegselt vastendada ühe füüsilise faili mällu ja seejärel sellele mälule ligi pääseda.[2]
Mällu vastendatud faile on kahte tüüpi:
Säilivate mällu vastendatud failidega on vastavusse seatud reaalne fail kettal. Kui kõik protsessid on faili kasutamise lõpetanud, salvestatakse andmed lähtefaili. Säilivaid mällu vastendatud faile on mõistlik kasutada, kui töötatakse väga suurte lähtefailidega.[3]
Mitte säilivate mällu vastendatud failidega ei seata vastavusse faili kettal. Kui viimane protsess lõpetab faili kasutamise, siis kõik andmed kaovad ning prügikoristus eemaldab faili. Sellist lähenemist eelistatakse juhtudel, kus töötatakse mitme protsessi vahel jagatud failidega ja protsessidevahelise suhtlusega.[3]
Kõige esimene mällu vastendatud failide rakendamine oli PMAP-süsteemi kutse DEC-20's TOPS-20 operatsioonisüsteemis.[5] Seda hakati arendama 1969. aastal ja valmis sai see 1976. aastal.
SunOS 4 (detsember 1988) tutvustas UNIX-i käsku 'mmap', mis lubas programmidel faile mällu vastendada.[6]
Kaks aastakümmet pärast TOPS-20's PMAP avalikustamist tekkisid Windows NT-sse kasvavad mällu vastendatud failid.[7]