Lõuna-Aafrika piirisõda

Lõuna-Aafrika piirisõda (ka Namiibia vabadussõda) oli suuresti asümmeetriline sõda, mis toimus aastatel 1966–1990 Edela-Aafrikas (praegune Namiibia), Sambias ja Angolas. Sõja osapooled olid Lõuna-Aafrika Vabariigi kaitsevägi (SADF) ja Edela-Aafrika Rahvaorganisatsiooni (SWAPO) relvastatud tiib Namiibia Rahvavabastusarmee (PLAN). Lõuna-Aafrika piirisõjas toimusid alates teisest maailmasõjast Aafrika suurimad lahingud ning see oli tihedalt seotud Angola kodusõjaga.

Lõuna-Aafrika piirisõda
Osa külmast sõjast ja Aafrika dekolonisatsioonist
Ülevalt vasakult päripäeva: Lõuna-Aafrika Vabariigi merejalavägi operatsioonil Caprivi maaribal (1984); SADF PLAN-i aladel patrullimas; SADF-i poolt kinni peetud FAPLA MiG-21 (1988); SADF-i soomusautod enne operatsiooni Savannah raames Angolasse sisenemist; UNTAG-i rahuvalvajad jõuavad 1989. aasta Namiibia parlamendivalimisteks Namiibiasse; SADF-i poolt hävitatud FAPLA ametnike auto
Toimumisaeg	26. august 1966 – 15. jaanuar 1990 (23 aastat, 4 kuud, 2 nädalat ja 6 päeva)
Toimumiskoht	Edela-Aafrika, Angola ja Sambia
Tulemus	Sõjaline patiseis:[15][16] Kolmepoolne lepe: Lõuna-Aafrika Vabariigi sõjavägi lahkub Namiibiast, Kuuba sõjavägi lahkub Angolast Toimuvad 1989. aasta Namiibia parlamendivalimised Namiibias saab võimule SWAPO valitsus
Territoriaalsed muudatused	Edela-Aafrika iseseisvub Lõuna-Aafrika Vabariigist Namiibia Vabariigina
Osalised
Lõuna-Aafrika Vabariik TGNU (1985–1989)[1]  Portugal (–1975)[2] UNITA (1975–)[3] FNLA (1975)[4] SWAPO PLAN MPLA FAPLA  Kuuba SWANU[5] ANC MK[6]  Sambia[7] Materiaalne toetus:  Nõukogude Liit  Hiina  Ida-Saksamaa  Poola  Ungari  Tšehhoslovakkia  Bulgaaria  Rumeenia  Põhja-Korea  Egiptus  Ghana  Nigeeria  Alžeeria  Liibüa  Tansaania
Väejuhid või liidrid
Gerrit Viljoen Willie van Niekerk Louis Pienaar B. J. Vorster P.W. Botha Constand Viljoen Johannes Geldenhuys Magnus Malan Andreas Liebenberg Georg Meiring Cornelius Ndjoba † Jonas Savimbi Holden Roberto Sam Nujoma Tobias Hainyeko † Peter Nanyemba Dimo Hamaambo Peter Mweshihange Solomon Huwala Agostinho Neto José Eduardo dos Santos António Franca Iko Carreira Fidel Castro
Jõudude suurus
u 71 000 (1988)[8] Lõuna-Aafrika Vabariik: 30 743 SADF-i sõdurit Angolas ja Namiibias Edela-Aafrika: 22 000 SWATF-i sõdurit 8300 politseinikku u 122 000 (1988)[9][10][11] SWAPO: 32 000 PLAN-i sõdurit  Kuuba: 40 000 sõdurit Lõuna-Angolas  Angola: 50 000 sõdurit
Kaotused
2365–2500 hukkunut[12][13] 11 335 hukkunut</ref>Corum, James; Johnson, Wray (2003). Airpower in small wars: fighting insurgents and terrorists. Lawrence: University Press of Kansas. Lk 315. ISBN 978-0700612406. 2016–5000 hukkunut (koos Angola kodusõjaga)[14]
947–1087 hukkunud Namiibia tsiviilisikut

SWAPO oli aastaid Namiibia iseseisvusele ÜRO-st ja Rahvusvahelisest Kohtust tulutult toetust otsinud ning 1962. aastal moodustati PLAN, mis tugines Nõukogude Liidu, Hiina, Tansaania, Ghana ja Alžeeria abile.^[17] Augustis 1966 puhkesid PLAN-i ja Lõuna-Aafrika Vabariigi sõjaväe vahel kokkupõrked. Aastatel 1975–1988 korraldas SADF Angola ja Sambia pinnal asuvate PLAN-i baaside eemaldamiseks vastuolulisi operatsioone.^[18] Mässuliste peatamiseks võeti kasutusele ka eriüksused Koevoet ja 32. Pataljon.^[19]

Lõuna-Aafrika Vabariigi taktika muutus konflikti käigus järjest agressiivsemaks. SADF-i operatsioonid tõid kaasa ka angolalaste surmasid ning kahjustasid naaberriigi majandustaristut.^[20] Kaheksakümnendatel hakkas Nõukogude Liit Angolale sõjalist abi pakkuma ning lisaks instruktoritele saadeti Angolale u 4 miljardi dollari väärtuses varustust.^[21] NSV Liidu eesmärk oli reidid peatada ning häirida LAV-i ja Angola opositsioonipartei UNITA, mida relvastati PLAN-ilt saagiks saadud varustusega, soojenevaid suhteid.^[22] Aastaks 1984 oli Angola sõjavägi (FAPLA) Nõukogude Liidu toel piisavalt tugev, et SADF-ile vastu astuda. Angolat toetasid ka tuhanded Kuuba sõdurid. Kuuba-LAVi sõda jäi korraks Lusaka kokkulepetega pausile, kuid kuna nii PLAN kui UNITA kasutasid vaherahu enda positsioonide tugevdamiseks, jätkus sõda juba suvel 1985. Sõja kulminatsiooniks oli Cuito Cuanavale lahing. Detsembris 1988 sõlmisid LAV ja Angola Ameerika Ühendriikide vahendusel kolmepoolse kokkuleppe, millega sõda kahe riigi vahel sisuliselt lõppes ning Kuuba ja LAV-i sõdurid toodi vastavalt Angolast ja Edela-Aafrikast välja.^[23] Aprillis 1989 käivitas PLAN enda viimase sissikampaania.^[24] Aasta hiljem, märtsis 1990, sai Namiibia Vabariik iseseisvaks.

Kuigi sõda toimus peamiselt Lõuna-Aafrika Vabariigi naaberriikides, oli sellel riigi kultuurile ja poliitikale suur mõju.^[25] Riigi apartheidivalitsus tegi pingutusi, et näidata sõda rahvale suurema antikommunismi osana ning kasutas seda, et riigis kommunismivastasust üleval hoida.^[26][27] Sõjal on tänapäevalgi LAV-i afrikaanikeelses kirjanduses kindel koht, mida tuntakse nimega grensliteratuur (ehk piirikirjandus).