Keemiarelvade Keelustamise Organisatsioon
Keemiarelvade Keelustamise Organisatsioon (inglise keeles Organisation for the Prohibition of Chemical Weapons, lühend OPCW) on valitsustevaheline rahvusvaheline organisatsioon, mis ühendab keemiarelvade keelustamise konventsiooniga liitunud riike ja eelkõige valvab selle järele, et konventsioonist kinni peetaks.
| ||
| Asutatud | 29. aprill 1997 | |
|---|---|---|
| Peakorter | Haag, Holland | |
| Liikmed | 193 liikmesriiki | |
| Ametlikud keeled | araabia, hiina, hispaania, inglise, prantsuse ja vene keel | |
| Peadirektor | Fernando Arias González | |
Keemiarelvade Keelustamise Organisatsioon loodi 29. aprillil 1997. Organisatsiooni asutamine on sätestatud keemiarelvade keelustamise konventsiooniga, mis paneb paika ka organisatsiooni ülesanded ja struktuuri. Organisatsiooni eesmärk on keemiarelvade täielik keelustamine ja hävitamine. Ühtlasi tegutsetakse liikmesriikide konsultatsiooni- ja koostööfoorumina. Organisatsioon tegeleb nii liikmete raportite ärakuulamisega kui ka inspekteerimisega kohapeal.
Keemiarelvade väljatöötamise, tootmise, varumise ja kasutamise keelustamise ning nende hävitamise konventsioon on riikidevaheline kokkulepe, mis avati allakirjutamiseks 13. jaanuaril 1993 Pariisis. See jõustus 29. aprillil 1997, kui 65 riiki oli selle ratifitseerinud.
Keemiarelvade Keelustamise Organisatsioon teeb tihedat koostööd Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga. Kahe organisatsiooni suhteid reguleerib 2000. aastal sõlmitud koostööleping.[1]
Keemiarelvade Keelustamise Organisatsioon sai 2013. aastal Nobeli rahuauhinna.[2]
Liikmed
Keemiarelvade Keelustamise Organisatsioonil on 193 liikmesriiki.[3] Liikmeks saavad automaatselt kõik keemiarelvade keelustamise konventsiooniga liitunud riigid. ÜRO-sse kuuluvatest riikidest ei ole organisatsiooni liikmed Angola, Birma, Egiptus, Iisrael, Põhja-Korea ja Lõuna-Sudaan. Birma ja Iisrael on lepingu allkirjastanud, kuid pole seda ratifitseerinud.[4]
Töökorraldus
Organisatsiooni ametlikud keeled on inglise, prantsuse, vene, hiina, hispaania ja araabia keel. Peadirektor on alates 2018. aastast Hispaania diplomaat Fernando Arias González.[5]
Organisatsiooni peakorter asub Hollandis Haagis. Kõrgeim organ on liikmesriikide konverents, mis koguneb tavaliselt korra aastas.[6] Igal riigil on üks esindaja. Kõigil liikmetel on võrdne hääleõigus. Riike esindavad tavaliselt nende alalised esindajad organisatsiooni juures, kes on paljudel juhtudel ühtlasi oma riigi suursaadikud Hollandis.
Täidesaatev organ on täitevnõukogu, mis koosneb 41 liikmesriigi esindajatest, kelle valib konverents kaheks aastaks. Täitevnõukogus osalevad rotatsiooni korras kõik osalisriigid.[7] Igapäevast tööd korraldab konverentsi ja täitevnõukogu ülesandel tehniline sekretariaat.[8]
Organisatsiooni tegevust rahastavad liikmesriigid. Liikmemaksu arvutamisel kasutatakse samasugust süsteemi nagu ÜRO-s. Aastaeelarve on umbes 60 miljonit eurot. Sellest umbes 22 protsenti maksab USA, 19,5 protsenti Jaapan ja umbes 10 protsenti Saksamaa.
Konventsioon näeb ette, et iga osalisriik määrab enda kohustuste täitmise eest vastutava riigiasutuse. Eestis on selleks asutuseks Terviseamet.[9][10]
Peadirektor
Organisatsiooni peadirektori valib liikmesriikide konverents täitevnõukogu ettepanekul neljaks aastaks.[11]
| Riik | Nimi | Ametiaja algus |
|---|---|---|
 Brasiilia | José Bustani | 13. mai 1997[12] |
 Argentina | Rogelio Pfirter | 25. juuli 2002[13] |
 Türgi | Ahmet Üzümcü | 25. juuli 2010[14] |
 Hispaania | Fernando Arias González | 25. juuli 2018 |
Eesti osalus
Eesti kirjutas lepingule alla 14. jaanuaril 1993 ja ratifitseeris selle 28. aprillil 1999.[15] Liikmesus jõustus 25. juunil 1999.[16] Eesti alaline esindaja Keemiarelvade Keelustamise Organisatsiooni juures on Eesti suursaadik Hollandis Kaili Terras.[17]