Kasutaja:Mihu/OPEC

Naftat Eksportivate Riikide Organisatsioon
OPEC-i embleem
OPEC-i embleem
OPEC-i liikmesriigid
OPEC-i liikmesriigid
LühendOPEC
Asutatud10.-14. september 1960
PeakorterViin, Austria
LiikmedAlžeeria
Angola
AÜE
Ecuador
Iraak
Iraan
Katar
Kuveit
Liibüa
Nigeeria
Saudi Araabia
Venezuela
Ametlikud keeledinglise
JuhtkondPresident
Rostam Ghasemi
Peasekretär
Abdallah el-Badri
VeebilehtOPEC.org
Toornafta hind aastatel 1861-2011 (logaritmiline graafik)
OPEC-i uus peakorter Viinis

OPEC (ingl Organization of the Petroleum Exporting Countries) on naftat eksportivate riikide organisatsioon, mille peamiseks eesmärgiks on liikmesriikide naftapoliitikate koordineerimine ja ühtlustamine ning nende huvide kaitsmine, nii eraldi kui ka kollektiivselt. OPEC tagab rahvusvahelise naftaturu hindade stabiilsuse, kõrvaldades kahjulikke ja tarbetuid kõikumisi. Samuti peab organisatsioon kindlustama liikmesriikidele stabiilse sissetuleku, naftat tarbivatele riikidele piisava, tasuva ja regulaarse naftatarne ning investoritele õiglase kasumi. [1]

OPEC on valitsustevaheline organisatsioon, mis loodi Bagdadi konverentsil 10 - 14. septembril 1960. aastal Iraagi, Kuveidi, Iraani, Saudi Araabia ja Venezuela poolt. Hiljem liitus organisatsiooniga veel üheksa riiki: Liibüa, Araabia Ühendemiraadid, Katar, Indoneesia, Alžeeria, Nigeeria, Ecuador, Angola ja Gabon. OPEC-i peakorter asub alates 1965. aasta 1. septembrist Viinis, varem paikneti Genfis.[2]

Ajalugu

1960. aastad

OPEC-i loomine leidis aset ajal, mil rahvusvahelisel majandus- ja poliitikamaastikul toimusid suured muutused. Toimus ulatuslik dekoloniseerimine ning arenevates maailmajagudes sündis palju uusi iseseisvaid riike. Rahvusvaheline naftaturg paiknes tsentraalselt juhitud majandustest eraldi. OPEC töötas välja oma kollektiivse visiooni, seadis eesmärgid ja lõi Genfi sekretariaadi, mis 1965. aastal Viini koliti. 1968. aastal võeti vastu liikmesriikide naftapoliitika deklaratsioon, milles rõhutati kõikide riikide võõrandamatut õigust rahvusliku arengu huvides riigi loodusvarade kasutamiseks. Organisatsiooni liikmeskond kasvas 1969. aastaks kümnele.[2]

1970. aastad

Sel kümnendil tõusis OPEC rahvusvaheliselt silmapaistvaks organisatsiooniks. Liikmesriigid võtsid kohalike naftatööstuste juhtimise enda kätte ja said maailmaturul toornafta hinna kujundamises suure sõnaõiguse. Nafta hind tõusis järsult 1973. aasta Araabia naftaembargoga ja 1979. aastal Iraani revolutsiooni puhkemisega. 1976. aastal loodi OPEC-i Rahvusvahelise Arengu Fond. Kiire sotsiaal-majandusliku arenguga kasvas liikmeskond 1975. aastaks 13-le.[2]

1980. aastad

Kümnendi alguses jõudsid hinnad rekordkõrgusele, kuid hakkasid seejärel alanema. 1986. aastal kukkusid hinnad nafta ülekülluse ja muude maavarade kasutuselevõtu tõttu eriti järsult. OPEC-i osalus väiksematel naftaturgudel langes ning see põhjustas paljudes liikmesriikides suuri majanduslikke raskusi. Kümnendi lõpus tõusid hinnad jälle, jäädes küll kümnendi algusega võrreldes poole madalamale tasemele, kuid organisatsiooni osalus kasvavas maailmamajanduses hakkas taastuma. Sellele aitasid kaasa liikmesriikidele tootmispiirangute ja optimaalsete hinnatasemete kehtestamine, samuti OPEC-i liikmesriikide koostöö teiste riikidega. Viimast peeti turu stabiilsuse ja mõistlike hindade seisukohast eriti oluliseks. Rahvusvahelise energiatootmise päevakorda kerkisid keskkonnateemad.[2]

1990. aastad

Hinnad püsisid stabiilsemad ning OPEC-i meetmed vähendasid 1990-1991 aastate Lähis-Ida sõjaliste konfliktide mõju naftaturule. Liikmesriikide dialoog muude riikidega paranes veelgi, kuid keskkonnaküsimused eesotsas kliima soojenemise probleemiga muutusid üha aktuaalsemaks. 1992. aastal katkestas liikmelisuse OPEC-ist Ecuador (liitus uuesti 2007) ja 1994. aastal lahkus Gabon.[2]

2000. aastad

Kümnendi alguses püsis toornafta hind stabiilsena, kuid turujõudude, spekulatsiooni ja muude tegurite mõjul hakkasid 2004. aastal hinnad järsult kasvama. Naftat hakati üha enam nägema kui rikastumisallikat. 2008. aastaks tõusid hinnad rekordtasemele, aga varisesid ülemaailmse finantskriisi ja majanduslangusega taas kokku. 2007. aastal liiitus OPEC-iga Angola, kuid 2009 katkestas liikmelisuse Indoneesia.[2]

Liikmesriigid

Praegused liikmesriigid

OPEC-il on 12 liikmesriiki: kuus Lähis-Idas, neli Aafrikas ja kaks Lõuna-Ameerikas.

RiikRegioonLiitus OPEC-iga[3]Tootmine (barrelit päevas)[4]
AlžeeriaAafrika19692125000
AngolaAafrika20071948000
Araabia ÜhendemiraadidLähis-Ida19672798000
EcuadorLõuna-Ameerika2007[A 1]485700
IraakLähis-Ida1960[A 2]3200000
IraanLähis-Ida1960[A 2]4172000
KatarLähis-Ida19611213000
KuveitLähis-Ida1960[A 2]2494000
LiibüaAafrika19622210000
NigeeriaAafrika19712211000
Saudi AraabiaLähis-Ida1960[A 2]8800000
VenezuelaLõuna-Ameerika1960[A 2]2472000
Kokku33 327 700 barrelit päevas

Endised liikmesriigid

RiikRegioonLiitus OPEC-iga[3]Lahkus OPEC-ist[3]
GabonAafrika19751994
IndoneesiaKagu-Aasia19622009

Teised naftatootjad

Naftatööstuse kõnepruugis viitab tootmine maapõuest kaevandatud toornafta kogusele, mitte sõnasõnalisele naftatootmisele. Väljaspool OPEC-it on suuremad naftatootjad Venemaa, USA, Hiina, Kanada, Mehhiko, Norra, Brasiilia, Suurbritannia ja Kasahstan.[5]

Tootmiskvoodid aastast 2005

OPEC-i tootmiskvoodid ja -määrad tuhandetes barrelites päeva kohta [6]
RiikKvoot (7. jaanuar 2005)Tootmine (jaanuar 2007)Võimsus
Alžeeria89413601430
Angola190017001700
Araabia Ühendemiraadid244425002600
Ecuador520500500
Iraak1481
Iraan411037003750
Katar726810850
Kuveit224725002600
Liibüa150016501700
Nigeeria230622502250
Saudi Araabia10099980012500
Venezuela322523402450
Kokku299712959130330

Naftavarud

Suuremate OPEC-i tootjariikide väidetavad naftavarud (miljardites barrelites)
BP statistiline ülevaade - juuni 2009
OPEC-i statistiline infoleht 2010/2011
AastaIraanIraakKuveitSaudi AraabiaAÜEVenezuelaLiibüaNigeeria
198058.330.067.9168.030.419.520.316.7
198157.032.067.7167.932.219.922.616.5
198256.159.067.2165.532.424.922.216.8
198355.365.067.0168.832.325.921.816.6
198458.965.092.7171.732.528.021.416.7
198559.065.092.5171.533.054.521.316.6
198692.972.094.5169.797.255.522.816.1
198792.9100.094.5169.698.158.122.816.0
198892.9100.094.5255.098.158.522.816.0
198992.9100.097.1260.198.159.022.816.0
199092.9100.097.0260.398.160.122.817.1
199192.9100.096.5260.998.162.622.820.0
199292.9100.096.5261.298.163.322.821.0
199392.9100.096.5261.498.164.422.821.0
199494.3100.096.5261.498.164.922.821.0
199593.7100.096.5261.598.166.329.520.8
199692.6112.096.5261.497.872.729.520.8
199792.6112.596.5261.597.874.929.520.8
199893.7112.596.5261.597.876.129.522.5
199993.1112.596.5262.897.876.829.529.0
200099.5112.596.5262.897.876.836.029.0
200199.1115.096.5262.797.877.736.031.5
2002130.7115.096.5262.897.877.336.034.3
2003133.3115.099.0262.797.877.239.135.3
2004132.7115.0101.5264.397.879.739.135.9
2005137.5115.0101.5264.297.880.041.536.2
2006138.4115.0101.5264.397.887.341.536.2
2007138.2115.0101.5264.297.899.443.736.2
2008137.6115.0101.5264.197.8172.343.736.2
2009137.0115.0101.5264.697.8211.146.436.2
2010151.2143.1101.5264.597.8296.547.136.2

































Viited

Välislingid

Vaata ka