Juurseller
Juurseller (Apium graveolens var. rapaceum (Mill.) Gaud.)[1] on selleri perekonda sarikaliste sugukonda kuuluv kaheaastane rohttaim. Juurselleri juurvili on ümar, mille alumine osa on sageli neljakandiline ja tugevasti harunev.[2] Juurvilja läbimõõt on 5–10 cm või suuremgi. Juurvilja koor on krobeline, pruuni või kollakasvalget värvi.[2][3] Selle sisu on valge, võrdlemisi pehme ja sageli õõnsustega, ning muutub õhu käes pruunikaks.[2] Maitse on kergem ja pähklisem ning aroom tugevalt vürtsine nagu varsselleril.[4]
| Juurseller | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik | Taimed Plantae |
| Hõimkond | Katteseemnetaimed Magnoliophyta |
| Klass | Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts | Sarikalaadsed Apiales |
| Sugukond | Sarikalised Apiaceae |
| Perekond | Seller Apium |
| Liik | Seller Apium graveolens |
| Teisend | Juurseller |
| Trinaarne nimetus | |
| Apium graveolens var. rapaceum | |
Ajalugu
Selleri koduks on Vahemere maad, kus see kasvab siiani looduslikuna. Sellerile sobib kasvualaks kergelt soolane rannikuäärne muld. Looduslik seller kasvab ka Hiinas, Indias, Uus-Meremaal, Ameerikas Californias ja Lõuna-Ameerikas.[2]
Looduslik seller oli tuntud juba antiikajal. Esialgu kasutati teda usulistes rituaalides.[2] Vana-Kreekas ja Egiptuses peeti sellerit leina sümboliks, mistõttu selle lehtedega kaeti surnuid, hauakünkaid ja mälestussambaid.[2][5] Samas pärjati nendega ka spordivõistluste võitjaid.[2] Kultuurtaimena hakati sellerit kasvatama 2.-1. sajandil eKr.[2] Pärast Lähis- ja Kaug-Ida juurviljaks saamist levis see üle maailma.[5] Kesk-Euroopasse jõudis seller aiakultuurina Itaalia kaudu 16. sajandil. Algul kasvatati seda vaid kloostrite ja aadlike aedades.[2]
Tänapäeval kasvatatakse Euroopas kõige rohkem sellerit Prantsusmaal, Saksamaal, Hollandis ja Belgias ning pool toodangust läheb konservitööstusele.[2]
Kasutamine
Selleri juureosa süüakse nii toorelt kui ka kuumtöödeldult, lehti kasutatakse toidu maitsestamiseks. Enne söömist tuleb juureosa ära koorida. Juurseller sobib hästi supi ja kastme sisse, kartuli-, kala- ja liharoogadesse. Toorena sobib juursellerit salatisse riivida.[5]
Selleril on palju kasutusalasid ka rahvameditsiinis. See on hea diureetikum, mistõttu leiab kasutust kroonilise neerupõletiku või neerukivide ravis. Limaainete sisalduse tõttu on sellerit kasutatud mao limaskesta põletiku korral. Mao alahappesuse korral suurendab sellerimahl maonäärmete aktiivsust.[5] Juurselleril on väga väike kalorsus, mistõttu kulub selle seedimiseks energiat rohkem, kui ta annab.[2] Samuti parandab selleri mahl või lehtedest tehtud tee ainevahetust ja söögiisu ning aitab kaotada ülekaalu. Lisaks suurendab seller nii füüsilist kui ka vaimset töövõimet ja tugevdab närvisüsteemi. Allergiliste nahahaiguste korral võib aidata juurselleri tõmmise joomine, lehtedest valmistatud kange tee või sellerisalvi pealemäärimine. Selleris sisalduvad flavonoidid parandavad veresoonte ainevahetust ja tugevdavad vereringet.[5]
Toiteväärtus ja biokeemiline koostis
Juurselleri juur sisaldab valku, B1-, B2-, B3- ja C-vitamiini, asparagiini, manniiti, koliini, flavonoide, orgaanilisi happeid. Mineraalainetest on selleris kaaliumi-, kaltsiumi-, magneesiumi- ja fosforisoolasid. Mineraalaineid ning C- ja K-vitamiini sisaldavad rohkem juurselleri lehed.[5] C-vitamiini on neis koguni 120 mg/100 g. Sellerile iseloomulik lõhn tuleneb eeterlikest õlidest, mida sisaldavad taime kõik osad.[2]
|
|
|