Jacobus Henricus van 't Hoff
Jacobus Henricus "Henry" van 't Hoff Jr. (30. august 1852 – 1. märts 1911) oli Hollandi füüsikalise keemiaga tegelev keemik, kes pälvis 1901. aastal üldse esimese Nobeli keemiaauhinna töö eest, mis puudutas keemilist dünaamikat ja osmootse rõhu seaduste avastamist.
| Jacobus Henricus "Henry" van 't Hoff Jr. | |
|---|---|
 Jacobus Henricus "Henry" van 't Hoff Jr. (1904) | |
| Sündinud | 30. august 1852 Rotterdam, Holland |
| Surnud | 1. märts 1911 (58-aastaselt) Berliin, Saksamaa |
| Alma mater | Delfti tehnikaülikool, Leideni Ülikool, Bonni Ülikool, Pariisi Ülikool, Utrechti Ülikool |
| Teadlaskarjäär | |
| Tegevusalad | füüsikaline keemia |
| Tunnustus | Nobeli keemiaauhind (1901) |
Elukäik
Jacobus Henricus van 't Hoff sündis Hollandis Rotterdamis ja sai doktorikraadi Utrechtis 1874. aastal.
Ta töötas pikka aega professorina Amsterdami Ülikoolis, kuid 1896. aastal kolis ta Berliini, kus Berliini Ülikool pakkus talle võimalust keskenduda rohkem oma uuringutele.
Ta sõnastas osmootse rõhu seaduse, kuid tegi olulisi avastusi ka stereokeemias. Jacobus Henricus van 't Hoffi peetakse üheks füüsikalise keemia rajajaks. Selle uue valdkonna rajamise üheks tähtsaks sammuks oli ajakirja Zeitschrift für Physikalische Chemie asutamine 1887. aastal. Van ’t Hoff suri 1. märtsil 1911. aastal Berliini lähedal Steglitzis.[1]
Isiklikku
1878. aastal abiellus ta Johanna Francina Meesiga. Neil olid tütred Johanna Francina (s. 1880) ja Aleida Jacoba (s. 1882) ning pojad Jacobus Hendricus (s. 1883) ja Govert Jacob (s. 1889).[2]