Haldi (jumal)
Haldi (urartu keeles 
Dḫal-di) on urartu mütoloogias peajumal, jumalanna Arubaini abikaasa. Koos äikese- ja sõjajumala Thejšeba ning päikesejumala Šiviniga kuulus ta jumalate juhtkolmikusse.
Haldi oli Urartu riigijumal Išphuini valitsemisajast saadik. Haldi valvas kuningriigi üle ja saatis sõjaväe lahingusse. Kuningad põhjendasid sõjakäike sellega, et see oli Haldi ülesanne neile.
Haldi nimi tähendas tõenäoliselt 'taevane'. Tema peamine kultuskeskus oli Musasiri linn. Pärast selle hävitamist 714 eKr kaotas Haldi vähehaaval tähtsuse.
Nimi
Nime päritolu on ebaselge. Seda seostatakse taevaga, mis on tüve hal- tähendus nahhi-dagestani keeltes, millega hurri keeled (sealhulgas urartu keel) on suguluses. Sel juhul võib haldi tähendus olla 'taevane'[1].
Päritolu
Suurem osa urartu mütoloogia jumalatest on pärit Mesopotaamiast. Haldi oli algselt urartulaste hõimujumal.[2] Kõige levinuma teooria järgi rändasid urartu hõimud (kutsuti ka Nairi rahvaks) Armeenia mägismaale Rawandozi piirkonnast, praeguse Iraani Lääne-Aserbaidžaani provintsi alalt[3]. Need hõimud tõid kaasa Rawandozi kohaliku jumala Haldi ja levitasid tema kultust tulevasel Urartu riigi territooriumil.
Haldi oli Musasiri linna (asus praeguse Lääne-Aserbaidžaani provintsi alal) jumal ja seega oli linn ka tema peamine kultuskeskus [4]. Teofoorseid nimesid, mis sisaldavad osa Ḫaldi, on teada Kesk-Assüüria ajast saadik.[5] Miroslav Salvini osutab sellele, et vanimad teadaolevad urartu pealdised Sarduri linnuses Tušpas (Vanis) Haldit ei maini[6]. Ta leiab, et Išphuin juurutas Urartus Haldi kultuse ning nimetab seda tema tähtsaimaks poliitiliseks teoks.
Haldi sai Urartu peajumalaks pärast seda, kui 9. sajandil eKr liideti Musasir Urartuga. Kuningas Išphuini valitsemisajal kujunes urartu usundi alus. Haldit hakati austama sarnaselt sellega, nagu Assüürias austati Aššurit.
Haldi kultus
Haldi nimi figureeris kuninglike ürikute alguses: "Haldi vägevuse läbi Menua, Išphuini poeg, ütleb...". Mõnikord oli Haldi Urartu sõjaretkede peakangelane: "Jumal Haldi oma sõjariistaga läks retkele, vallutas Erikuahhi maa, võitis Luhhiuni linna, heitis need Menua jalge ette. Haldi on vägev, jumal Haldi sõjariist on vägev." Need vormelid on laenatud Assüüriast, kus sarnast sõnastust kasutati jumal Aššuri kohta.
Haldi poole palvetamisega kaasnes koduloomade ohverdamine. Urartu tekstide järgi pidi Haldile korraga ohverdama 70 härga ja 34 lammast[7]; suuremaid ohverdusi Urartus ei tehtud.
Ohverdamine toimus Haldi pühamutes. Tõenäoliselt oli Haldi pühamu igas linnas. Pühamu ehitati peakindluses kõrguselt teisele kõrgendikule (kõrgeimal kõrgendikul oli tavaliselt kuninga palee). Sel oli tavaliselt pisut tsikuraati meenutav torn, mida kasutati mitmesugustes tseremooniates[8]. Pühamu seinad kaunistati sageli dekoratiivsete relvadega, mis sümboliseerisid jumala tahte ja Urartu sõjaväe võidu seost[9].
Ikonograafia
Vastavalt Vana-Lähis-Ida kunstikaanonitele kujutati Haldit profiilis. Tal võisid olla habe ja tiivad. Mõnikord hoidis ta käes teadmata otstarbega esemeid. Sageli kujutati teda lõvi seljas seismas (mistõttu on oletatud, et lõvi oli tema püha loom), kuid mõnel kujutisel on ta pulli seljas. Mõnel juhul kujutati temaga koos lõvi seljas Thejšebat, kes oli urartu usundi panteonis tähtsuselt teine jumal.[10]
Haldi kultuse kadumine
Aastal 714 eKr võitis Assüüria kuningas Sargon II pärast pikka sõda Urartu kuninga Rusa II vägesid. Ta vallutas ootamatu manöövriga riigi ja rüüstas Haldi peamise kultuskeskuse Musasiri. See vallutus viis Urartu sõjalis-poliitilise allakäiguni, mis andis Haldi kultusele tõsise hoobi. Musasiri linna uuesti üles ei ehitatud ja Haldi kultus hakkas kaduma.
Urartu riigi viimastel aastatel pöörduti kuninglikes ürikutes üha enam Haldi asemel Thejšeba ja isegi Assüüria jumala Aššuri ning Babüloni jumala Marduki poole[11]. Ka pealinna üleviimine Thejšeba kultuskeskusse Thejšebainisse võis olla seotud Haldi kultuse hääbumisega.
8. sajandi teisest poolest eKr pärinevas kirjas, mis omistatakse Tiglat-Pileser III-le või Sargon II-le, mainitakse Assüüria agenti nimega Parni-aldi. On oletatud, et see tähendab 'kellel on farn jumal Haldilt', kus farn on iraani religioosne termin; aldi on selle oletuse järgi Haldi nime kohalik moonutus[12].
Haldi kultuse teisenemine Mheri kultuseks
Arvatakse, et Armeenias jätkus jumal Haldi kultus Mheri (zoroastristliku Mithra armeenia variant) kultusena[13]. Sellist arvamust avaldas juba Igor Djakonov, kes osutas sellele, et Haldi väravat Vani lähedal nimetati armeenia traditsioonis Mheri väravaks[14][15] Armen Petrosjan, kes analüüsis Mheri ja Haldi sarnasusi, osutab muu hulgas järgmistele kokkulangemistele:[16]
| Mher (Mihr) | Haldi |
|---|---|
| Armeenia eepose "Sassuuni Davith" lõpus läheb ta läbi Mheri värava kaljusse. Aeg-ajalt, pidupäevadel, tuleb välja, et teada saada, kas tal on aeg tagasi tulla. | Pidupäevadel tuleb ta sellest samast kaljust läbi Haldi väravate välja. |
| Eepose pärimus paigutab Mheri värava Ronga kivile. | Ühel Haldi peatempli asukoha, Musasiri kuningapitsatil nimetatakse Musasirit Ronga linnaks. |
| Teatab karjasele, et ta tuleb kaljust välja, kui nisutera kasvab roosinupu suuruseks ja odratera Kreeka pähkli suuruseks. | Teda austati kui viljakusjumalat, tema värava ees peeti lõikuspidu. |
| Jäi seitsmeks aastaks joobnuna Egiptusse. | Oli seotud viinamarjakasvatuskultusega. |
| Teda nimetatakse lõviks või lõvitaoliseks. | Lõvi oli tema sümbol. |
1995. aastal leitud Išphuini ja Menua aegne kilp, millel Haldi on kujutatud leegist ümbritsetuna ja meenutab põlevat päikest, kinnitas seda seisukohta.[17].
Iraani rahvad võtsid Haldi pärast Urartu langust oma mütoloogiasse.[18].
Vaata ka
- Urartu jumalate loend
Viited
Kirjandus
- Г. А. Меликишвили. Мусасир и вопрос о древнейшем очаге урартских племён. – Вестник древней истории, 1948, nr 2.
- Г. А. Меликишвили. Урартские клинообразные надписи. – Вестник древней истории, 1953, nr 1–4; 1954, nr 1.
- Пиотровский Б. Б. Ванское царство (Урарту), Москва 1959. Veebiversioon.
- R. D. Barnet. Urartu. – The Cambridge Ancient History, kd 3, Cambridge 1973.
- Оганесян К. Л. Крепость Эребуни (782 г. до н.э.), Ереван 1980.
- И. М. Дьяконов. К вопросу о символе Халди. – Древний Восток, IV, Ереван 1983.
- Д. Г. Редер. Роль Муцацирского храма в экономике Урарту и Ассирии в VIII в. до н.э. – Вестник древней истории, 1987, nr 1, lk 147–158.
- Дьяконов И. М. Архаические мифы Востока и Запада, Москва 1990, ISBN 535400876Х.
- Mirjo Salvini. Geschichte und Kultur der Urartäer, Darmstadt 1995, ISBN 3534018702, ISBN 9783534018703.
- Belli Oktay. The Anzaf Fortresses and the Gods of Urartu, Istanbul 1999, ISBN 9756899018.
- M. Chahin. The Kingdom of Armenia, London 2001, ISBN 0700714529.
- Paul E. Zimansky. Archaeological Enquiries into Ethno-linguistic diversity in Urartu. – Robert Drews (toim). Greater Anatolia and the Indo-Hittite Language family, (Washington: Institute for the Study of Man 2001.
- Miroslav Salvini. Die Einwirkung des Reiches Urartu auf die politischen Verhältnisse auf dem Iranischen Plateau. – Ricardo Eichmann, Hermann Parzinger (toim), Migration und Kulturtransfer (Bonn 2001) 345]]
- Mirjo Salvini. Una Stele di Rusa III Erimenahi dalla zona di Van. – Studi micenei ed egeo-anatolici, 2002, 44, nr 2, lk 115–144.
- E. C. Stone, Paul E. Zimansky. The Urartian Transformation in the Outer Town of Ayanis. – Archaeology in the Borderlands. Investigations in Caucasia and Beyond, Los Angeles 2003, ISBN 1931745013.
- Armen Petrosyan. Haldi and Mithra/Mher. – Aramazd. Armenian Journal of Near Eastern Studies, 2006. Veebiversioon.
- Грантовский Э. А.. Ранняя история иранских племен Передней Азии, Москва 2007, ISBN 9785020363274.
- Karen Radner. Between a Rock and a Hard Place. – Biainili-Urartu, The Proceedings of the Symposium held in Munich 12–14 October 2007.