Haapsalu härraskond
Haapsalu härraskond oli 1628–1691 Läänemaal eksisteerinud Rootsi kuninga läänivaldus.
Härraskonna teke
Rootsi kuningas Gustav II Adolf müüs 1625. aastal Haapsalu lääni koos Haapsalu linna ja sealse kindlusega krahv Jakob De la Gardie'le.[1] Viimane ühendas selle oma teiste Läänemaal ja Harjumaal asuvate maavaldustega ning moodustas neist 1628. aastal[2] Haapsalu härraskonna. Administratiivselt oli härraskond Läänemaast eraldatud.[1], mida valitsesid asehaldurid (sh. Heinrich von Knorring)
Härraskonna hilisem ajalugu
Pärast krahv Jakob De la Gardie surma päris tema valdused poeg krahv Magnus Gabriel De la Gardie. 1655. aastal pantis ta Haapsalu linna ja linnuse koos mõisatega krahv Otto Wilhelm von Königsmarckile. Viimase suguvõsa haldaski valdust kuni Suure reduktsioonini (1691).[1]
Härraskonna koosseis
Selle koosseisu kuulusid järgmised valdused: Haapsalu linn ja selle ümbrus, Ridala kihelkonnas Käblamõisa (Kebbeldorf), Uuemõisa (Neuenhof) ja Võnnu (Wenden), Lääne-Nigula kihelkonnas Taebla (Taibel) ja Uugla (Udenküll), Martna kihelkonnas Ehmja (Echmes), Keskvere (Keskfer), Ohtla (Ochtel), Patsu (Patz) ja Putkaste (Putkas) mõis, suurem osa Noarootsi kihelkonnast, terve Vormsi saar ja ¾ Hiiumaast koos sealsete mõisatega. Peale selle olid härraskonna koosseisus Piirsalu (Piersal) Kullamaa kihelkonnas ning Kolga (Kolk) ja Kiiu (Kida) mõis Kuusalu kihelkonnas. De la Gardiede nimel haldas seda suurvaldust asehaldur, kes resideeris Haapsalus; talle oli allutatud ka linna raad.[1]
Nimetus "krahvkond"
Härraskonna kohta on mõnikord ekslikult kasutatud nimetust Haapsalu krahvkond. Kalev Jaago hinnangul aga oli selline määratlus 17. sajandi allikates tundmatu. Krahvkonna mõiste tuli käibele alles 1930. aastatel Eestimaa rüütelkonna genealoogilises käsiraamatus.[3]