Hüpokaleemia
Hüpokaleemiaks ehk kaaliumivaeguseks ehk vaegkaaliumiveresuseks nimetatakse paljude loomade (sh inimeste) vere normaalsest madalamat kaaliumisisaldust.[1][2]
Kaaliumi hormonaalne kontroll allub neerupealise koore ja ajuripatsi hormoonidele.
Imetajatel
Inimestel
Normaalne kaaliumisisaldus veres on umbes 3,5–5,0 mEq/L.[3][4]
Klassifikatsioon
Rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis klassifitseeritakse kaaliumivaegus jaotises: E87 Muud vedelike, elektrolüütide ja happe-leelise tasakaaluhäired:
- [E87.6] – Kaaliumivaegus.
Sümptomid
Nõrk hüpokaleemia ei tekita tihti mingeid sümptomeid, kuid võimalik on kerge vererõhu tõus ning harvad südame rütmihäired.
Mõõdukas hüpokaleemia (2,5–3 mEq/L) võib põhjustada lihasnõrkust, -valu või -krampe.
Kaaliumivaeguse kliinilisteks tunnusteks on:
- südame-veresoonkonnas: uimasus, ebanormaalselt madal vererõhk, südame rütmihäired ja südame seiskumine.
- seedeelundkonnas: oksendamine, anoreksia, kõhulahtisus.
- kuse-suguelundkonnas: liigkusesus.
- tugi- ja liikumiselundkonnas: lihasnõrkus, väsimus, jalakrambid.
- närvisüsteemis: närvilisus, segadus, depressioon , reflekside vähenemine jt.
Tõsise hüpokaleemia tagajärjeks võib olla lihashalvatus ja reflekside kadumine.
Põhjused
Hüpokaleemia põhjuste hulgas on vähene kaaliumi saamine toidust (harva otsustavaks teguriks), liigne kaaliumi väljutamine organismist suurte vedelikukaotustega (kõhulahtisus või liighigistamine) või uriiniga teatud ravimite mõjul, magneesiumipuudus, alkaloos ehk happe defitsiit veres. Kaaliumivaegust võivad põhjustada ka alkoholi, kofeiinirikaste jookide (nt kohvi jm), suhkru ja soola liigtarbimine.
Ravimite mõjul
Kaaliumi madalat taset veres võib põhjustada mitmete ravimpreparaatide pikaajaline kasutamine, nagu abirateroon (ZYTIGA), aspiriin, Albuterol, Bisacodyl, kortikosteroidid, furosemiid, levodopa, nifedipiin, antibiootikumid (penitsilliin), Verapramil jpt.
Ravi
Tavalisemad ravimeetodid on kaaliumirikaste toitude söömine, vedelikukaotuste vältimine (nt kõhulahtisuse ravi) ning selliste ravimite võtmise lõpetamine, mille tõttu uriiniga väljutatakse normaalsest rohkem kaaliumi. Nõrga kaaliumipuuduse korral aitab ka kaaliumi manustamine toidulisandina. Tõsise hüpokaleemia puhul võib olla vajalik kaaliumit sisaldava lahuse tilguti abil veeniverre viimine, kuid isegi tõsistel juhtudel on eelistatud suukaudne manustamine.
Vaata ka
- aldosteroon
- hüperkaleemia
- naatriumpump
Viited
Välislingid
- Lippincott Williams & Wilkins,Professional Guide to Diseases 9 th Edition, 2008,lk 581 – 582, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 31.01.2014) (inglise keeles)