Eesti asulad

Eesti asustusjaotuses on asula asustusüksus, millele on määratud lahkmejoon ja kohanimi ja mis ei ole linna kindlapiiriliste tunnustega osa.^[1]

Eesti omavalitsusüksuste asulad on tänapäeval asustusjaotuse ajalooliste traditsioonide, kujunemisajaloo, rahvaarvu, paiknemise, sotsiaalmajanduslike funktsioonide ja arenguperspektiivide^[viide?] ning Vabariigi Valitsuse 2004. aasta määruse "Asustusüksuse liigi, nime ja lahkmejoonte määramise aluste ja korra" järgi liigitatud järgmiselt:^[1]

1. küla – hajaasustusega asula või üldjuhul vähem kui 300 alalise elanikuga tiheasustusega asula;
2. alevik – üldjuhul vähemalt 300 alalise elanikuga tiheasustusega asula;
3. alev ja linn asustusüksusena – üldjuhul vähemalt 1000 alalise elanikuga tiheasustusega asula.