Edmund Rokk

Ta lõpetas Tallinna Poeglaste Kaubanduskooli, teenis seejärel kuni sakslaste tulekuni 1918. aastal Imperaator Peeter Suure Sõjasadama varustusametis kantseleiametnikuna. Detsembris 1918 asus kantseleiametnikuna tööle Eesti Vabariigi siseministeeriumi miilitsa peavalitsusse.

7. jaanuaril 1919 asus ta teenima Tallinna Kaitsepataljoni I roodus, nädal hiljem läks selle koosseisus rindele. 12. mail 1919 formeeriti pataljoni baasil 8. jalaväepolk ning Rokk arvati selle I roodu koosseisu. 28. oktoobril 1919 viidi Rokk üle Sädetelegraafi jaama ning järgmisest päevast asus ta õppima sealsetel säde-telegraafi kursustel. Lõpetas III sädetelegraafi kursused 15. juunil 1920 ning määrati sädetelegrafisti abiks. Vabadussõja järel asus õppima Sõjaväe tehnikakooli, mille lõpetas raadio alal 27. juulil 1923. Pärast tehnikakooli lõpetamist komandeeriti lennuväkke.

Seejärel asus ta õppima õppejaoskonna lendurite ja lendurvaatlejate kursustel lendurite klassis. Veidi aega enne õppejaoskonna lõpetamist sattus ta 1925. aastal lennuõnnetusse, kuid sellele vaatamata loeti tema praktiline lendurikoolitus lõpetatuks. Sai sõjaväelenduri kutsetunnistuse kätte haiglavoodis.

Määrati teenistusse eskadrilli nr. 2. Naasis haiglast 11. augustil 1925 ning saadeti siis kuuks ajaks terviseparanduslikule puhkusele. 15. septembril 1925 loeti ta tagavaraeskadrilli juurde komandeerituks, kuid juba 21. septembril saadeti ta uuesti terviseparanduslikule puhkusele ning komandeering lõpetati. Kogu 1925. aasta lõpu ja 1926. alguse oli Rokk väikeste vaheaegadega kodusel või haiglaravil. Aprillis 1926 oli ravi lõppenud ning ta hakkas taas lendama. 1927. aasta algul määrati ta Maalennu divisjoni ladudevalitseja kohusetäitjaks. 1. aprillil 1927 loodi Lennubaas, Edmund Rokk jätkas selle koosseisus samas ametis. Hiljem nimetati ametikoht laoülemaks, Rokk jätkas sel kohal kuni 1935. aastani.1. mail 1935 määrati Lennubaasi kontrolljaoskonna kontrollinseneriks, mais 1939 kontrolljaoskonna ülemaks. 16. novembril 1939 viidi üle tehnikajaoskonna ülemaks.

1940. aasta juunipöörde järel määrati Rokk Õhukaitse Staabi ning Lennuväe Baasi väeosakomitee esimeheks. 23. augustil 1940 määrati Eesti Lennuväe Baasi ülemaks ja seejärel selle Eesti väeosa likvideerimisel vastutavaks isikuks. Nõukogude võimuorganid suunasid E. Rokki uuele töökohale teenima Punaarmee 22. territoriaalse laskurkorpuse üksikusse lennueskadrilli ülema abiks tehnika alal. 1941. aastal suunati E. Rokk tööle Nõukogude Liidu tagalasse. Sõja ajal teenis Punaarmees lennukite remondirongis nr 16 tehnilise osakonna ülemana, seejärel Kurgani linna evakueeritud aviomehaanikute koolis vanemõpetajana.

Pärast sõda töötas E. Rokk Üleliidulises Leiutajate ja Ratsionaliseerijate Ühingus ning muudel tehnilistel aladel. Ta oli Üleliidulise Leiutajate ja Ratsionaliseerijate Ühingu Eesti Vabariikliku Nõukogu presiidiumi liige. Kirjutas mitu õpikut autode remondi ja hoolduse ning leiutamise ja ratsionaliseerimise kohta.

• Nooremleitnant – 1923
• Leitnant – 1927
• Kapten – 1932
• Major – 1939

• Vabadussõja mälestusmedal – 1922
• Läti Vabariigi iseseisvuse 10. aasta mälestusmedal – 1929
• Kotkaristi IV klassi teenetemärk – 1935
• medal "Võidu eest Saksamaa üle"
• medal "Eeskujuliku töö eest"
• Eesti NSV teeneline ratsionaliseerija – 1967
• Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukiri – 1978

• "Auto elektriseadmed", Pedagoogiline Kirjandus 1947
• "Importautod", Pedagoogiline Kirjandus 1947
• "Auto abimehhanismid", Pedagoogiline Kirjandus 1948
• "Autode remont", Eesti Riiklik Kirjastus 1951
• "Leiutus-ratsionaliseerimistöö ettevõttes", Eesti Riiklik Kirjastus 1958
• "Leiutaja ja ratsionaliseerija käsiraamat", Eesti Riiklik Kirjastus 1962

• Toivo Kitvel, Toomas Türk, Arvo Lennart Vercamer (koostajad). Põhjakotkad. Eesti lendurid ja lendurvaatlejad tsaariajast kuni 1940. aastani. Tallinn, 2011.

• Ohvitseride andmekogu