20. sajandi teisel poolel sai kirjandusteaduses (nt Roland Barthes'i ja Michel Foucault' käsitlustes) küsitavaks teose ja autori vahelise seose traditsiooniline tõlgendamine. Küsiti, kas autoril on mingi võim oma teoste üle, eriti eelisõigus nende tõlgendamisel, ja leiti, et teose sündi võib pigem käsitleda autori surmana, mis tähendab, et pärast teose valmimist ja avaldamist kaotab autor võimu teose üle. Seejuures seati kahtluse alla arusaam, et autor saab oma teostes midagi taotluslikult väljendada, ning tõlgendamise printsiip, mis lähtus sellest, "mida autor öelda tahtis".