Autoimmuunhaigus
Autoimmuunhaigus (lühend AIH) on perekondlik ja/või krooniline haiguslik seisund, mida põhjustab immuunsüsteemi rakkude ebaadekvaatne tegevus. Patoloogilise immuunvastuse korral kaob enamasti immuuntolerantsus ja immuunreaktsioonid (sh immuunvastus ja füsioloogilistest piiridest väljunud autoimmuunsus), mille korral autoantikehade antigeenideks keha enda rakud ja koed, on suunatud nende vastu.
Autoimmuunhaigus võib hõlmata ühte elundit või sama liiki kude või rakke, ensüüme, retseptoreid mitmel pool organismis.
Paljude autoimmuunhaiguste korral on tegemist autoimmuunse põletikuga.
Autoimmuunhaiguste põhjused on seni teadmata. Tõenäoliselt mängib olulist rolli ka geneetika – autoimmuunhaigusi peetakse geneetilise soodumusega haigusteks. On leitud üle 20 geeni-kodeerivaid tsütokiine, valke, kostimukatoorseid molekule ja koretseptoreid, mille deletsioon või üleekspressioon soodustab autoimmuunhaiguste teket.
Imetajatel
Inimestel
Arvatakse, et autoantikehade ja autoreaktiivsete lümfotsüütidega on võimalik teatud haiguste ülekanne raseduse ajal emalt lootele.
Teatud autoimmuunhaigusi liigitatakse ka T-helperrakkude alampopulatsioonide Th1/Th2 rakkude suhte disbalansi järgi tinglikult T-helper 1 ehk Th1-haigusteks (näiteks reumotoidartriit, hulgiskleroos) või Th2-haigusteks (süsteemse erütematoosluupuse korral prevaleerib Th2 Th1 üle).
Eristatakse monogeenseid autoimmuunhaigusi, näiteks põhjustab autoimmuunset polüendokrinopaatia-kandidiaas-ektodermaalset düstroofiat (APEDECit) AIRE geeni defekt.[1]
Tänapäeval on kirjeldatud ligi 60 autoimmuunse tekkemehhanismiga haigust, kusjuures üks inimene võib korraga põdeda ka mitut autoimmuunhaigust.[2]
Tuntumad autoimmuunhaigused on näiteks liigeseid kahjustav reumatoidartriit, kesknärvisüsteemi ründav multiipel- ehk hulgiskleroos (sclerosis multiplex), glomerulonefriit, luupus ning tõenäoliselt ka kõhunäärme insuliini tootvaid rakke (Langerhansi saarte beetarakke) hävitav lapseea suhkurtõbi (diabetes juvenilis) ja psoriaas.
Autoimmuunhaiguste näiteid[2]
| Eriarstiabi valdkond (Eestis) | Haigus |
|---|---|
| Dermatoloogia | alopeetsia, bulloosne pemfigoid, pemphigus vulgaris, vitiliigo |
| Endokrinoloogia | autoimmuunsed polüglandulaarsed sündroomid, I tüüpi diabeet, Gravesi tõbi, Hashimoto türeoidiit, Addisoni tõbi, autoimmuunne adrenaliit |
| Gastroenteroloogia | Crohni tõbi, krooniline aktiivne hepatiit, haavandiline koliit, primaarne biliaarne tsirroos |
| Hematoloogia | autoimmuunne hemolüütiline aneemia, autoimmuunne neutropeenia, autoimmuunne trombotsütopeenia, pernitsioosne aneemia |
| Nefroloogia | Goodpasture’i sündroom, glomerulonefriit |
| Neuroloogia | Guillaini-Barré sündroom, hulgikoldeline skleroos, krooniline demüeliniseeriv neuropaatia, raskekujuline müasteenia, stiff-man-Syndrom, Eatoni-Lamberti sündroom |
| Reumatoloogia | antifosfolipiidsündroom, anküloseeriv spondüliit, dermato- ja polümüosiit, juveniilne artriit, reumaotidartriit, Sjögreni sündroom, süsteemne erütematoosluupus, süsteemse sidekoehaiguse segavorm, süsteemne skleroos, süsteemsed vaskuliidid |
| Mitmesugust | autoimmuunne uveiit, Behçeti tõbi, kardiomüopaatia |
Ka endometrioosi nimetatakse autoimmuunseks sündroomiks.
Autoimmuunhaiguste ravi seni ei tunta, sümptomaatikat püütakse maha suruda tavaliselt immuunsüsteemi mahasuruvate ravimitega, et vähendada ebaadekvaatset immuunvastust (immuunreaktsioone).
Eestis määrab patsientidele ravimeid vastav eriarst (vastavalt elundi(te) haaratusele) – kas dermatoloog, neuroloog, endokrinoloog, reumatoloog, allergoloog jne – või perearst.
AIH on naiste hulgas rohkem levinud kui meeste hulgas: peaaegu 75% autoimmuunhaigusi põdevatest ameeriklastest on naised. Kuid meestel kalduvad autoimmuunhaigused olema tõsisemad. Selliste sooliste erinevuste põhjused on ebaselged.[3]
Autoantikehad
Pikemalt artiklis Autoantikeha
Autoimmuunhaigusi põdevate patsientide verest tuvastatakse haigusele iseloomulikke autoantikehi – need on võetud autoimmuunhaiguste markeriks. Sümptomaatika ja autoantikehade abil määratakse diagnoos.
Indutseeritud autoimmuunsus
Pärast rüümuse siirdamist võib välja kujuneda autoimmuunne sündroom.
Patogenees
Autoimmuunhaiguste patogeneesiga seostatakse ka beetaendorfiine: oletatakse, et immunosupressioon tuleneb immuuntekkeliste (seoseliste) põletikuliste haiguslike seisundite korral tsütokiinide suurenenud sünteesist ja eritamisest, mis stimuleerib ka beetaendorfiinide teket nii näärmehüpofüüsi kui ka lümfotsüütide poolt ning see omakorda inhibeerib T-abistajarakkude talitlust ja võimalik, et reguleerib ka antikehade tootmist.[4]
Ajaloolist
1904. aastal avastasid Donath ja Landsteiner, et äkkhootise külma hemoglobinuuria on autoimmuunhaigus ning on seotud hemolüütiliste autoantikehadega.
Vaata ka
Viited
Kirjandus
- Marta E Alarcón-Riquelme, Role of RUNX in autoimmune diseases linking rheumatoid arthritis, psoriasis and lupus, Arthritis Res Ther. 2004; 6(4): 169–173., 21. juuni 2004, doi: 10.1186/ar1203, PMCID: PMC464920, veebiversioon (vaadatud 1.03.2015)(inglise keeles)
- A Marques-Deak, G Cizza ja E Sternberg, Brain-immune interactions and disease susceptibility, Molecular Psychiatry (2005) 10, 239–250. doi:10.1038/sj.mp.4001643, veebiversioon (vaadatud 20.09.2014)(inglise keeles)
- Kadri Haller-Kikkatalo, Aili Sarapik, Andres Salumets, Raivo Uibo, Autoimmuunsus ja naise viljatus I. Soodumus autoimmuunsete reaktsioonide tekkeks, Eesti Arst 2009; 88(1):14–19
- S. Alice Long ja Jane H. Buckner, T Regulatory Cells in Human + FOXP3 CD4+ Autoimmunity: More Than a Numbers Game, J Immunol 2011; 187:2061–2066; doi: 10.4049/jimmunol.1003224, veebiversioon (vaadatud 4.02.2015)(inglise keeles)
- Antonio Martocchia, Silvia Raja, Manuela Stefanelli, Anna Cocca and Paolo Falaschi, Sex Steroids Hormones and Autoimmune Disease Activity, 26. veebruar 2013, Neuroendocrine Immunology of Autoimmunity, veebiversioon (vaadatud 14.09.2014)(inglise keeles)
- Müasteenia
- Tanel Laisaar, Triin Treial, Vaike Laisaar, Andres Sell, Videotorakoskoopiline tümektoomia müasteenia ravis, Eesti Arst 2009; 88(12):811–816, veebiversioon (vaadatud 30.09.2014)
- Amanda L Jones, Bryan J Mowry, Michael P Pender ja Judith M Greer, Immune dysregulation and self-reactivity in schizophrenia: Do some cases of schizophrenia have an autoimmune basis?, Immunology and Cell Biology (2005) 83, 9–17; doi:10.1111/j.1440-1711.2005.01305.x