Arktika paalia
Arktika paalia (Salvelinus alpinus) ehk mägihõrnas on üks viiest paalia perekonna liigist [1]
| Arktika paalia | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik | Loomad Animalia |
| Hõimkond | Keelikloomad Chordata |
| Alamhõimkond | Selgroogsed Vertebrata |
| Ülemklass | Luukalad Osteichthyes |
| Klass | Kiiruimsed Actinopterygii |
| Alamklass | Neopterygii |
| Infraklass | Teleostei |
| Ülemselts | Protacanthopterygii |
| Selts | Lõhelised Salmoniformes |
| Sugukond | Lõhelased Salmonidae |
| Perekond | Paalia Salvelinus |
| Liik | Arktika paalia |
| Binaarne nimetus | |
| Salvelinus alpinus (Linnaeus, 1758) | |
Kirjeldus ja iseloomulikud tunnused
Arktika paalia on suurt kasvu külmalembene kala.[2] Tema keha värvus sõltub keskkonnast, aastaajast ja suguküpsuse astmest, kuid enamasti on ta selg[3] tumeroheline või -pruun, keha külgedel esineb punakasroosasid täppe. Kõhupool on hele, kõhul ja uimedel võib esineda erkoranži tooni, kuid seda esineb peamiselt sigimise ajal[1] ning enamasti täheldatakse seda isastel paaliatel[4]. Iseloomulikud on valged ääred paaris- ja pärakuuimedel.[5] Küljejoon keerdub enne pead veidi allapoole.[6]
Levik ja elupaik
Arktika paalia elab järvedes, jõgedes[7] ja anadroomse vormina ka rannikumeres.[1] Arktika paalia on levinud lähispolaarses kliimavöötmes[8] Alaskast Venemaa põhjaosani, kaasa arvatud Kanadas, Gröönimaal, Norras ja Islandil. Isoleeritud populatsioone leidub ka Suurbritannia põhjaosas, Skandinaavias ja Ameerika Ühendriikides.[7]
Ökoloogia
Arktika paaliad paljunevad harilikult oktoobris-novembris, mil nad omandavad kõhtmisel poolel erkoranži pulmarüü, isastel moondub alalõug konksukujuliseks. Üksikutes populatsioonides säilib erkoranž värvus aastaringselt.[4]
Kudemine toimub kruusase või kivise põhjaga järvedes ja jõgedes. Järvede puhul koetakse, pesa valmistamata, madalates (0,5–1,8 m) ja tuultele avatud paikades.[4] Jõgedes toimub kudemine aeglasema vooluga piirkondades (0,2–0,8 m/s), kuhu emane sabaga pesa kaevab, pärast sigimist katab ta pesa kruusaga[7]. Isased on territoriaalsed ning võivad paaruda mitme emasega. Pärast kudemist anadroomsed populatsioonid tavaliselt naasevad merre, kuid võivad jääda ka järve 1–3 aastaks.[9] Isased saavutavad suguküpsuse varem, harilikult kaheaastaselt, emased nelja-aastaselt.[4]
Magevees moodustavad paalia toidubaasi peamiselt plankton, aga ka bentilised organismid, muud selgrootud ning väiksemad kalad, noorkaladel harilikult vaid plankton. Meres moodustub põhiline toidubaas teistest kaladest.[4]
Populatsioonide seisund ja ohutegurid
Arktika paalia on Rahvusvahelise Looduskaitseliidu punase nimestiku järgi soodsas seisundis (Least Concern).[9]
Globaalsest soojenemisest tingitud veetemperatuuri tõus võib ohtu seada arktika paalia populatsioonid. Samuti on ta tundlik veekogus esinevale reostusele, eutrofeerumisele ning veekogu hapestumisele.[10] Paalia arvukust mõjutavad ka võõrliigid, kellega tuleb konkureerida toidu, elupaiga ja kudealade pärast.[10]
Arktika paalia on hinnatud harrastuspüügi objekt ning toidukala, sellega seoses võib populatsioonides arvukus tulevikus väheneda ülepüügi tagajärjel.[8]
Viited
Välislingid
- Arktika paalia andmebaasis eElurikkus
