Afektiivne neuroteadus

On palju viise, kuidas afekt õppimises rolli mängib. Hiljutised avastused afektiivses neuroteaduses on nende rollide selgitamisel palju ära teinud. Sügav emotsionaalne suhe mingi teemavaldkonnaga võimaldab sellest sügavamalt aru saada, seega õpitakse ja õpitu jääb püsima^[2]. Raamatut lugedes mõjutavad tunded, mida kogeme kirjeldatavatele tunnetele, mõjutavad meie tekstist arusaamist. Inimene, kes on kurb, mõistab kurba tekstilõiku paremini kui inimene, kes on õnnelik^[3]. Seega mängib õppija emotsioon õpiprotsessis suurt rolli.

Tihti emotsioone väljendatakse või tajutakse juttu lugedes või kellegi näoväljendusest. Magnetresonantstomograafia (MRT) abil tehtud aju-uuringud on näidanud, et ajus ergastuvad samad piirkonnad nii siis, kui ta ise vastikust tunneb, kui ka siis, kui ta jälgib kedagi teist vastikust tundmas^[4]. Klassikalises õpikeskkonnas võib õpetaja miimika õpilaste keeleomandamisele ülioluline olla. Kui õpetaja väljendab hirmu hirmuäratavate lõikude lugemisel, hõlbustab see teatud sõnavara õppimist ja tekstist arusaamist^[5].

Viimased afektiivse neuroteaduse metaanalüüsid keskenduvad peamiselt kahele teoreetiliste lähenemiste suunale - lokatsionistlikud ja konstruktsionistlikud.

Lokatsionistlike lähenemiste aluseks on hüpotees, et mitmed emotsioonide kategooriad (sealhulgas õnn, kurbus, hirm, viha ja vastikus) on bioloogilises mõttes baasilised. Need emotsioonidele lähenemise lähenemised^[6][7]. Selle vaate kohaselt on emotsioonid kaasasündinud bioloogilisel alusel moodulid, mida ei saa enam väiksemateks psühholoogilisteks juppideks jaotada^[6][7][8]. Lokatsionistliku lähenemisega mudelite aluseks on hüpotees, et kõik samasse emotsionaalsesse kategooriasse kuuluvad vaimsed seisundid saab järjepidevalt ja konkreetselt lokaliseerida kas kindlasse ajupiirkonda või ajupiirkondade võrgustikku^[7][9]. Igal emotsioonikategoorial on enda universaalsed omadused: eriline näoväljendus, füsioloogia, subjektiivsed kogemus, kaasnevad mõtted ja mõlestused^[6].

Selliste lähenemiste aluseks on hüpotees, et emotsioonid nagu õnn, kurbus, hirm, viha ja vastikus (ja paljud teised), on konstrueeritud vaimsed seisundid, mis ilmnevad aju paljude erinevate süsteemide koostöö tulemusel^[10]. Selle vaate kohaselt on psühholoogiliste toimingute (näiteks keel, tähelepanu jne.) aluseks aju erinevate piirkondade võrgustike omavaheline vastastikune koostöö, mis loovad palju erinevaid emotsioone, taju ja tunnetuse^[11]. Emotsioonide jaoks on oluline ajupiirkondade võrgustik, mis on aluseks emotsioonide valentsile (meeldiv/ebameeldiv tunne) ja ergastus (aktiivne ja erk tunne) ^[10]. Emotsioonid ilmnevad siis, kui erinevate psühholoogiliste toimingute eest vastutavad neuraalsed süsteemid (mitte ainult valentsi ja ergastuse eest vastutavad) koostööd teevad, mis viib erinevate ajupiirkondadevaheliste aktiivsusmustriteni. Kuna emotsioonid kerkivad baasilisematest osadest, siis on igas emotsioonikategoorias teataval määral heterogeensust. Näiteks võib inimene kogeda mitmeid erisuguseid hirme, mis tunduvad erinevad, ja millele ajus vastavad erisugused nauraalsed mustrid. Seega esitab see vaatenurk lokatsionistlikest lähenemistest teistsuguse viisi emotsioonide neuraalsete aluste mõistmiseks.

Mõiste afektiivne neuroteadus võttis kasutusele eesti päritolu ameerika neuroteadlane Jaak Panksepp. Eestis tegeleb selle valdkonnaga mitmeid Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi teadlasi. Näiteks psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro, Marika Paaver ja mitmeid eksperimentaalpsühholoogia labori teadlasi nagu Andero Uusberg, Helen Uusberg, Kairi Kreegipuu, Nele Kuldkepp.