Aalto-1
Aalto-1 on Soome teaduslik nanosatelliit, mille ehitasid Helsingi Aalto Ülikooli õpilased.
_crop.jpg) Aalto-1 mudel märtsis 2016 | |
| Operaator | Aalto Ülikool |
|---|---|
| COSPAR ID | 2017-036L |
| SATCAT | 42775 |
| Koduleht | Aalto-1.fi |
| Kosmoseaparaadi omadused | |
| Kuivmass | 3,9 kg |
| Missiooni algus | |
| Stardi aeg | 03.59.00, 23. juuni 2017 (UTC) |
| Kanderakett | PSLV-C38 |
| Stardikompleks | Satish Dhawanini kosmosekeskus |
| Orbiidi elemendid | |
| Taustsüsteem | geotsentriline orbiit |
| Režiim | Maa-lähedane orbiit |
| Ekstsentrilisus | 0,0015205 |
| Periapsiid | 502,7 km |
| Apoapsiid | 523,6 km |
| Orbiidi kalle | 97,4483° |
| Tiirlemisperiood | 94,7 min |
| Epohh | 15. juuli 2017 |
Aalto satelliidiseeria | |
See on kuupsatelliit. Päikese jõul töötava Aalto-1 mass on umbes 4 kg ning selle mõõtmed on 34×10×10 cm. Satelliidi eeldatav eluiga on kaks aastat. Algselt oli aparaadi orbiidile lähetamine planeeritud 2013. aastaks. Aalto-1 start toimus kanderaketiga PSLV-C38 Indiast 23. juunil 2017. Aalto-1 on esimene täielikult soomlaste juhtimisel valminud satelliit.
Projekti ajalugu
Aalto-1 projekti alustati 2010. aastal, mil tehti esialgsed teostatavusuuringud. Need uuringud viidi läbi ülikooli kosmosetehnoloogiakursuse osana. 2011. aastal järgnes uurimusele esialgse disaini avaldamine. Aastal 2012 viidi läbi põhjalik disaini analüüs.[1] Projekti käigus on moodustatud Aalto Ülikooli sisene interdistsiplinaarne koostöövõrgustik. Meeskonda kuulus liikmeid viiest ülikooli osakonnast. Lisaks moodustati konsortsium, kuhu kuuluvad mitmed Soome ülikoolid ning kosmosetööstuse ettevõtted. Konsortsiumi tuumiku moodustavad Aalto Ülikool, VTT, Helsingi Ülikool, Turu Ülikool ning Soome Meteoroloogiainstituut. Lisaks tehti projekti käigus koostööd teiste riikide ülikoolidega, sealhulgas Tartu Ülikooliga.[2][3]Aparaat läbis kõik vajalikud testid, sealhulgas vibratsioonitestid, termilise vaakumi testi ning tarkvaratestid.[2][3]
Teaduslik missioon
Missiooni üheks tähtsamaks eesmärgiks on testida kosmoses elektrilist päikesepurje. Aalto-1 elektrilise päikesepurje eksperimendi käigus tahetakse katsetada mitmest jätkest koosnevat päikesepurje ning testida elektrostaatilist jõudu, mida avaldab purjele ionosfäärilise plasma voog. Samuti tahetakse testida elektrostaatilist plasmapidurit. Tegemist on päikesepurje kontseptsioonil põhineva tehnoloogia, mille eesmärgiks on eemaldada satelliit pärast tööaja lõppu orbiidilt. Seda selleks, et mitte tekitada kosmoseprügi.
Esimene elektrilise päikesepurje eksperiment viidi kosmosesse ESTCube-1 pardal aastal 2013. Selle katse käigus taheti mõõta purjele mõjuvat jõudu, aga mitte satelliiti orbiidilt alla tuua. Aalto-1 purjel on pikem jätke, seega saab tekitada suuremat elektrostaatilist tõmbejõudu, mis on piisav et tuua aparaat orbiidilt alla.[2]