Aacheni toomkirik
Aacheni toomkirik (saksa keeles Aachener Dom, Aachener Münster, Aachener Kaiserdom) on katoliku kiriku Aacheni piiskopkonna katedraal. Katedraal on pühitsetud Jumalaema Maarjale.
Tänapäeval koosneb kirik osadest, mis pärinevad eri ajastutest varakeskajast kuni uusajani: Karolingide-aegne lossikabel (nn oktogoon), kunagine Aacheni kuningalossi lossikabel[1], on Karolingide renessansi arhitektuuri tähtsaim näide maailmas. Karl Suur laskis tsentraalehitise ja lääneehitise ehitada 8. sajandi lõpus oma lossiterritooriumi südamena; nurgakivi pandi 796.[2] Karolingide lossikirikut ümbritseb mitu hilisema aja ehitist, sealhulgas gooti stiilis kooriruum idas ja kabelitepärg.
Kirik kuulub 1978. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Arhitektuur ja ehituslugu
Karolingide lossikirik
Tekkelugu
Roomaaegsed ja varakristlikud ehitised toomkiriku asukohas
Praeguse toomkiriku territooriumil olid ehitised juba Rooma ajal. Merovingide ajal asendati need kristliku kultuse- ja matusepaigaga.[3]
Vanimad dateeritavad hoonete jäänused praeguse kiriku vundamentide piirkonnas kuuluvad mitmes etapis rajatud münsteritermidele, mis ehitati ajavahemikus 120–125 pKr.[4] Dateeritavate Rooma kiviehitiste all asetsevad paiguti termide-eelsed kivist ja puidust hooneosad.[5]
Termidekompleks koosnes kümblusalast frigidaariumiga, kuumaveeallikate saaliga, majandusruumidega ja võõrastemajaga. Roomaaegne termidekompleks arvukate, hüpokaustidega varustatud ruumidega avastati toomkiriku ja lossi arheoloogiliste väljakaevamiste käigus 1910– 1914 kirikuplatsil ja Katschhofil.[6]
Oletatakse, et kümblusasutus kaotati 4. sajandi lõpus.[7] Nooremad keraamikaleiud 5. ja 6. sajandist ning kaks idagootide riigi pronksmünti annavad tunnistust selle ala järjepidevast asustusest Rooma-järgsel ajal.[8] Karolingide-eelsed ehitised on arheoloogiliselt tõendatud müürijäänustega Karolingide Maarja kiriku all.[9] Tegu oli umbes 6 m laiuse ristkülikukujulise põhiplaaniga ehitisega, millel oli kirdeosas poolringikujuline apsiid. Peale selle leiti väljakaevamistel (1861 ja 1910) ringmüüriga ümbritsetud ruum, mida tõlgendati reliikviate altarina, ning poolringikujulise apsiidiga saalkirik.[10] Viimastel väljakaevamistel uuriti uuesti Karolingide-eelse kiriku kagumüüri ning dateeriti see Rooma-aegse ümberehitusena.[11]
Kindlaks peetakse seda, et praeguse oktogooni ala kasutati Merovingide ajal matmiskohana. Juba toomkiriku väljakaevamistel 1910 ja 1911 avastati kolme laibamatuse jäänused. Arvatavate hauapanuste, hauakivipealdiste ning ühe dendrokronoloogiliselt uuritud kirstuga on kasutamine matmiskohana 6. sajandi teise poole ja 8. sajandi esimese poole vahel tõendatud.[12]
Koha valik ja ehituskava
Noorel kuningal Karlil oli nagu tema isal Pippin Lühikeselgi veel rändõukond, mis sõitis pfaltside vahel ringi. Aastaks 788 tekkis tal kavatsus asuda elama oma riigi keskpunkti.[13] Karl jätkas Aacheniga selget traditsiooni, mis orienteerus Rooma kultuurile.[14] Karli biograafi Einhardi põhjendust, et koht valiti läheduses asuvate rikkalike jahimaade ja kuumaveeallikate pärast,[15] peavad tänapäeva uurijad liiga triviaalseks.[16] Karl Suur pidas Aachenit residentsina nii geograafilise ja geostrateegilise asendi kui ka kliima poolest eriti sobivaks, et rajada sinna Frangi riigi uus pearesidents ning uus kultuurikeskus (Karl Suure õukonnakooli asukoht) ja usukeskus tema tellimusel rajatava Maarja kiriku kui tähtsaima sakraalehitisega Alpidest põhja pool.[17]
790ndate alguses hakkas Karl kavandama monumentaalset lossikirikut valitsushoonetega ja majutusega aadlile. Maarja kiriku vundamendi aluste tammevaiade dendrokronoloogiliste uuringute järgi alustati hiljemalt 793 uue kiriku ehitamist.
Märkused
Vaata ka
Kirjandus
- Clemens M. M. Bayer. Zum Problem der Pfalzkapelle. – Schriftenreihe Karlsverein-Dombauverein, kd 13, 2011: Dombaumeistertagung in Aachen 2009.
- Harald Müller, Judith Ley, Frank Pohle, Andreas Schaub. Pfalz und vicus Aachen in karolingischer Zeit – Kapitel 7.7. Funktionen der Marienkirche nach Schriftquellen. – Thomas R. Kraus. Aachen von den Anfängen bis zur Gegenwart kd 2: Karolinger – Ottonen – Salier. (= Veröffentlichungen des Stadtarchivs Aachen, kd 14; = Beihefte der Zeitschrift des Aachener Geschichtsvereins, kd 8), Aachen 2013, ISBN 978-3-87519-252-0.