2012. aasta Mali riigipööre
2012. aasta Mali riigipööre sai alguse 21. märtsil, kui valitsuse võimetusega seoses tuareegide ülestõusuga rahulolematud sõdurid ründasid Bamakos, riigi pealinnas, mitmeid asutusi, näiteks presidendipaleed, riigitelevisiooni ja sõjaväe kasarmuid. Mässumeelsed sõdurid, kes nimetasid end Riigi ja Demokraatia Taastamise Riiklikuks Komiteeks (CNRDR), kuulutasid järgmisel päeval, et ametist kukutatud valitsuse president Amadou Toumani Touré on pealinnast põgenenud.[7] Riigipööre mõisteti rahvusvahelisel tasandil "ühehäälselt" hukka, Mali naaberriigid kehtestasid riigile karmid sanktisoonid ning riigi põhjaosa vallutasid kiiresti tuareegi mässulised; Reuters nimetas riigipööret "kohutavaks omaväravaks".[8] Paar nädalat hiljem, 6. aprillil, jõudis hunta Lääne-Aafrika Riikide Majandusühenduse (ECOWAS) esindajatega kokkuleppele, et võim antakse parlemendi esimehe Dioncounda Traoré juhitud üleminekuvalitsuse kätte, vastutasuks loobuvad naaberriigid sanktsioonidest. Järgnevatel päevadel astusid nii Touré kui ka hunta juht Amadou Sanogo tagasi, sellest hoolimata levisid veel 16. mailgi teated, et "riigipöörajate käes võib olla riigis kontroll".[9] Järgmise aasta 3. detsembril avastati Diago külast massihaud, milles olid 21 riigipöörde ajal kadunuks jäänud sõduri, kes otsustasid presidendile truuks jääda, säilmed.[10]
| Mali riigipööre | |||
|---|---|---|---|
| Osa Põhja-Mali konfliktist | |||
 2012. aasta riigipöördega kukutati president Amadou Toumani Touré | |||
| Toimumisaeg | 21. märts - 8. aprill 2012 | ||
| Toimumiskoht |  Mali | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
40 täpsustamata isikut sai haavata[5][6] | |||
Taust
- Vaata ka: tuareegide ülestõus (2012)
6. veebruaril 2012 algatasid tuareegi mässulised valitsusvägede vastu suureskaalalise rünnaku, eesmärgiks oli vallutada Põhja-Mali Kidali linn. Keskvalitsusele ustavad tuareegid põgenesid repressioonide kartuses Bamakosse. Tuareegide vägedele lisasid võimekust Liibüa kodusõjas karastunud võitlejad.[11] 8. veebruaril vallutasid Azawadi Rahvusliku Vabastusliikumise (MNLA) väed Mali-Alžeeria piiril asuva Tinzaouateni linna, valitsusväed pidid taanduma üle piiri.[12] Kahe mässuliste fraktsiooni, islamistide ja tuareegide, mõjukamad grupeeringud olid vastavalt Ansar Dine ja MNLA. Islamistide eesmärk oli Mali põhjaosas kehtestada šariaadiseadused, tuareegid tahtsid oma kodumaale, mida nad nimetasid Azawadiks, autonoomiat kui mitte täielikku iseseisvust.
Riigipööre oli nädalaid kestnud valitsuse sisekaitsepoliitika vastaste meeleavalduste, mis oli Touré populaarsuse "rekordmadalale" toonud, kulminatsioon. Sõjavägi nõudis mässuliste vastu võitlemiseks paremat rahastust ja rohkem relvastust, mõned sõdurid olid rindele pidanud minema toidumoonata.[13] Touré ametiaeg oleks pidanud lõppema aprillis toimuma pidanud valimistega.
Riigipöörde põhjustanud tegurid:[14]
- Bamakol on kogu riigi ajaloo vältel olnud raskusi Põhja-Mali kontrolli all hoidmisega, juba 1960. aastatel mässasid tuareegid keskvalitsuse vastu.
- Malis põhjustasid julgeolekuohtu lisaks MNLA-le ka Alžeeriast ja teistest naaberriikidest üle piiri tulnud al-Qaeda äärmuslased.
- Riigis oli näljakriis, mis viis rahvastiku ümberasumise ja põgenikelaagrite tekkimiseni, eriti kannatasid nälja all naised ja lapsed.