1962. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused

Londonis 9. juunil 1956 toimunud kongressi pidi FIFA 1962. aasta MM-finaalturniiri korraldaja valima kolme kandidaadi seast, sest sooviavalduse saatsid Argentina, Tšiili ja Saksamaa LV.

Kuna üldise arvamuse kohaselt oli kolmandat korda järjest Euroopas MM-i korraldamine välistatud, lükati sakslaste kandidatuur kohe kõrvale. Suurfavoriit tundus olevat Argentina, kelle plussideks võis pidada nii head meeskonda, korralikke staadione kui ka kohalike inimeste suurt jalgpalliarmastust. Kõigest sellest aga ei piisanud, et Tšiilit edestada. Sealne südikas jalgpallipresident Carlos Dittborn suutis FIFA liikmed ära võluda ja MM-turniiri sai Tšiili.

Kuigi 21. mail 1960 oli Tšiilis võimas maavärin, milles hukkus enam kui 5000 inimest, ei loobunud riik korraldusõigusest. Uued staadionid, sealhulgas ka uus ja uhke rahvusstaadion Santiagos said õigeaegselt valmis. Tšiili oli küll vaene riik, kuid FIFA ees suudeti usaldust õigustada. Lisaks pealinnale mängiti veel Aricas, Rancaguas ja Viña del Mars.

Valikturniiril osales 54 riigi koondist. 1962. aasta finaalturniirile ei pääsenud 1958. aastal kodupubliku ees finaali jõudnud Rootsi, kes ei suutnud end seekord 16 finalisti hulka mängida, kaotades lisamängus Šveitsile. Sama saatus tabas ka Rootsis pronksi teeninud prantslasi – nemad jäid neutraalsel pinnal peetud lisamängus alla Bulgaariale. Finaalturniiri neli alagruppi loositi 18. jaanuaril 1962 Santiagos.

Turniiri süsteemis suuri muudatusi ei tehtud, vaid lisamängudest alagrupi paremusjärjestuse selgitamiseks loobuti. Võrdsete punktide puhul arvestati kõigepealt üldist väravate vahet.

Veerand- ja poolfinaalide paarid olid varem paika pandud (A-alagrupi esimene kohtus veerandfinaalis B-alagrupi teisega jne). Esimest korda nõudis FIFA, et kõik ühe alagrupi mängud peetaks ühel ja samal staadionil.

Tiitlikaitsja Brasiilia tuli Tšiilisse peaaegu sama koosseisuga, kes Rootsis maailmameistriks tuli, kuid treener Moreira söandas kogu turniiri jooksul kasutada vaid tosinat (!) mängijat. Kaheksa brasiillast tulid seega maailmameistriks ainsatki mängu pidamata. Ainsa tõsisema tegijana oli lisandunud Amarildo. Pelé sai vigastada juba teises alagrupimängus Tšehhoslovakkia vastu, kuid Amarildo osutus talle vääriliseks asendajaks.

Veerandfinaalis läksid kolmandat maailmameistrivõistlust järjest vastamisi Jugoslaavia ja Saksamaa. Kui 1954 ja 1958 oli edu saatnud sakslasi, siis nüüd saabus jugoslaavlaste tund. Mängu ainsa värava lõi 87. minutil Radakovic ja sakslaste tee medalimängudele lõppes.

Brasiilia võitis tänu Garrincha kahel väravale Inglismaa 3:1, kusjuures 66. minutil tõrjus inglaste väravavaht Ronald Springett sama mehe sooritatud penalti. Tšiili ja NSV Liidu mängus löödi kõik kolm väravat esimese pooltunni sees, võõrustajad võitsid 2:1. Viimase poolfinalistina väljus kahe Ida-Euroopa meeskonna duellist Tšehhoslovakkia, alistades 1:0 Ungari.

Poolfinaalpaarid viis tabel kokku nii, et taas oli kindlustatud Lõuna-Ameerika ja Euroopa finaal. Kuidas ka tšiillased ei pingutanud, brasiillaste peale nende hammas ei hakanud. Nii Garrincha kui Vava lõid kaks väravat ning 4:2 võit juhatas Brasiilia teist MM-i järjest finaali. Peruu kohtunik Yamasaki eemaldas küll Garrincha kolm minutit enne mängu lõppu väljakult, kuid tollal ei tähendanud punane kaart veel seda, et mängija peab järgmise mängu vahele jätma. Nii sai Garrincha ka finaalis mängida.

Tšehhoslovakkia ja Jugoslaavia kohtumises löödi kõik väravad teisel poolajal. 1934. aasta finalistid tšehhid-slovakid läksid 1:0 juhtima, kuid 20 minutit hiljem jugoslaavlased viigistasid. Asja otsustasid Tšehhoslovakkia kasuks Adolf Schereri kaks väravat viimasel kümnel minutil. Seega kohtusid finaalis kaks meeskonda, kes alagrupis omavahel juba olid mänginud (0:0).

Pronksimatšis otsustas medalite saatuse mängu viimane pealelöök – Rojase jalast maandus pall jugoslaavlaste väravas 90. minutil. Tšiilile oli pronks uskumatu saavutus, sest paljud kahtlesid enne turniiri algust, kas kodumeeskond alagrupistki kaugemale jõuab.

Finaalis jäid brasiillased nii nagu neli aastat tagasi Rootsi vastugi alguses kaotusseisu, kuid 0:1 püsis Tšehhoslovakkia eduskoorina vaid kaks minutit. Siis lõi Pelé asendaja Amarildo viigi. Võit suudeti vormistada siiski alles viimasel mänguveerandil – Zito saatis palli peaga võrku 69. ja Vava 78. minutil. 3:1 võiduga astus Brasiilia MM-ide ajaloos Uruguay ja Itaalia kõrvale kui kahekordne maailmameister. Vavast sai aga esimene jalgpallur, kes löönud värava kahes finaalis järjest.

4 – Garrincha (  Brasiilia)
4 – Valentin Ivanov (  NSVL)
4 – Leonel Sanchez (  Tšiili)
4 – Vava (  Brasiilia)
4 – Flórián Albert (  Ungari)
4 – Drazhan Jerkovic (  Jugoslaavia)