Ḩalafi kultuur

Ḩalafi kultuuri relatiivne kronoloogia toetub keraamikale. Et piirkondlikke erinevusi on raske eristada ajalistest erinevustest, ei ole kronoloogia paigas. Kõigepealt jaotati Ḩalafi kultuur varajaseks, keskmiseks ja hilisemaks; hiljem lisati Ḩalafi ajajärgu ja ‘Ubaydi ajajärgu üleminekufaas^[2]. See kronoloogia on levinud, kuid põhineb väga vähestel andmetel. Alternatiivne periodiseering on jaotus perioodideks Ḩalaf Ia, Ḩalaf Ib, Ḩalaf IIa ja Ḩalaf IIb. Perioodile Ḩalaf Ia vastab mõnikord ka proto-Ḩalafi ajajärguks nimetatud perioodile enne Vara-Ḩalafi ajajärku. Järgmised perioodid vastavad enam-vähem varajasele, keskmisele ja hilisele Ḩalafi ajajärgule^[3].

Raskust valmistab ka ajastu paigutus. Ḩalafi ajajärk paigutatakse mõnikord eneoliitikumi ja mõnikord neoliitikumi. Asi on selles, et eneoliitikumi algust Mesopotaamias võrdsustatakse maalitud keraamika alguses. Seal on Ḩalafi ajajärk seega eneolitiline. Levandis algab eneoliitikum aga alles metallitöötlemise alguses. Seal kuulub Ḩalafi ajajärk hilisneoliitikumi^[4].

Absoluutne kronoloogia põhineb radiosüsinikumeetodil. Ḩalafi ajajärk algab umbes 5800 eKr ja lõpeb ajavahemikus 5500–5000 eKr. Ḩalafi ajajärgu algust saab suhteliselt täpselt dateerida paljude leiukohtade põhjal, aga ülemineku kohta ‘Ubaydi kultuurile peaaegu ei ole hästi dateeritavaid kontekste. Kindel on ainult see, et 5000 eKr oli ‘Ubaydi kultuur täiesti välja kujunenud. "Klassikalist" Ḩalafi kultuuri ei saa dateerida täpsemalt kui ajavahemikku 5700–5500/5000 eKr^[5].

Ḩalafi kultuuri tuumala on Eufrati ja Tigrise allikate piirkonnas^[6]. See ulatub kaugemale lõunasse kuni Süüria ja Iraagi põhjaosani.

Ḩalafi kultuur kujunes suhteliselt üheaegselt kogu levialal kohalikest neoliitilistest kultuuridest. Seda järeldatakse kogu levialalt leitud Proto-Ḩalafi keraamikast. Varem peeti lähtealaks Põhja-Süüriat, sest pilt Proto-Ḩalafi keraamikast oli lünklikum^[7].

Kagu-Türgis on leiukohad Domuztepe, Çavı Talası, Yunus Höyük, Fıstıklı Höyük, Kazane, Girikihacıyan, Sakçagözü ja Boztepe. Põhja-Süürias kuuluvad Ḩalafi kultuuri leiukohad Tall Ḩalaf, Shams ad-Dīn, Tall Şabī Abyaḑ, Umm Qseir, Tell Aqab ja Shāghar Bāzār. Põhja-Iraagis on leiukohad Yarim Tepe, Tappa Gaura, Tell Arpachiyah ja Banahilk.

Ḩalafi kultuuri iseloomustatakse tänapäeval põhiliselt keraamikaga. Laias laastus jaotatakse see peeneks ja rikkalikult kaunistatud ning jämedaks ja kaunistamata keraamaikaks. Kaunistamata keraamilisi esemeid on palju, aga nende järgi ei saa Ḩalafi kultuuri defineerida. Kaunistatud keraamika on punane musta maalinguga. Maalitud on nii geomeetrilisi mustreid kui ka stiliseeritud inimesi ja loomi^[8]. Vanemad nõud on reeglina ainult geomeetriliste motiividega. Inim- ja loomamotiive on alles hilisematel nõudel, mis on osalt valge värviga maalitud, nii et need on kolmevärvilised. Pigem erandiks on inimkujulised nõud, nagu näiteks Yarim Tepe II naisekujuline nõu^[9].

Arvatakse, et nii naturalistlikult kujutatud loomad ja inimesed kui ka abstraktsed geomeetrilised mustrid olid sümboolsed ning jutustasid müüte ja lugusid^[10].

Pitsatid on kivist või savist templipitsatid geomeetriliste mustrite või sümbolitega^[8]. Mõnes leiukohas, näiteks Tell Arpachiyah's, on neid palju, teistes peaaegu mitte. Neid peetakse halduse näitajateks.

On savist loomafiguure ja stiliseeeritud inimfiguure^[8], enamasti rõhutatud sugutunnustega naisefiguurid.

Ḩalafi kultuuri asulad koosnesid eraldi hüttidest, mida nimetatakse ka tholoi. Nende läbimõõt on 3–7 m ja need koosnevad savitellistest ja tampsavist ja kividest. Tholoi lähedal on sageli ristkülikukujulised väikesed hooned. Et neil on väikesed kambrid, peetakse neid tavaliselt aitadeks^{[8] [11]}.Majad moodustasid väikesi külasid, mille pindala tavaliselt ei ületanud hektarit. Paistab, et ainult mõned külad olid üle 10 ha suurused, need võisid olla piirkondade keskused^[11].

Ḩalafi kultuuri matmiskommete kohta on vähe teada, aga nähtavasti ei olnud need ühtsed. Yarim Tepest on leitud hauašahte väikese kõrvalkambriga, Domuztepes maeti "surmakaevu" (death pit) 35 kuni 40 inimest. Mõnikord eemaldati neil pead ja maeti eraldi^[12].

Elatusmajanduses tegeldi põllundusega, kasvatades näiteks kultuur-üheteranisu, kaheteranisu ja heksaploidset nisu, ning karjakasvatusega (lammas, kits, siga, koer). Elatusstrateegiad olid eri leiukohtades erinevad. Sademeterikastes piirkondades sai aasta läbi vilja kasvatada, vähemate sademetega piirkondades oli majandus paindlikum. Peale hooajalise põlluharimise peeti jahti ja tegeldi rändkarjakasvatusega^[13].

• Dietz-Otto Edzard (toim). Reallexikon der Assyriologie und Vorderasiatischen Archäologie (RLA), kd 4, de Gruyter: Berlin 1975, lk 55–59.
• Davidson. Regional Variation within the Halaf Ceramic Tradition, avaldamata doktoritöö Edinburghi Ülikoolis, Edinburgh 1977.
• Copeland, Hours. The Halafian, there predecessors and there contemporaries in Northern Syria and the Levant: Relative and Absolute Chronology. – Aurenche, Evin, Hours (toim). Chronologies du Proche Orient - Chronologies of the Near East. Relative Chronologies and Absolute Chronology 16,000 - 4,000 B.P., 1987, lk 401–426.
• N. Ya. Mepert, R. M. Munchaev. The Earliest Levels at Yarim Tepe I and Yarim Tepe II in Northern Iraq. – Iraq, 1987, kd 49, lk 1–36.
• Michael Roaf. Weltatlas der alten Kulturen: Mesopotamien, Christian-Verlag: München 1991, ISBN 3-88472-200-X, lk 49–51.
• Stuart Campbell. Culture, Chronology and Change in the Later Neolithic of North Mesopotamia, avaldamata doktoritöö Edinburghi Ülikoolis, Edinburgh 1992.
• Stuart Campbell: The Halaf Period in Iraq: Old Sites and New. – The Biblical Archaeologist, kd. 55, nr 4, 1992, lk 182–187.
• Joy McCorriston. The Halaf Environment and Human Activities in the Khabur Drainage, Syria. – Journal of Field Archaeology, 1992, kd 19, nr 3, lk 315–333. (PDF, 3,31 MB)
• Roger Matthews. The early prehistory of Mesopotamia, 5000,000 to 4,500 BC (= Subartu. V), Brepols 2000, ISBN 2-503-50729-8, lk 85–111.
• Elizabeth Carter, Stuart Campbell, Suelten Gauld. Elusive Complexity: New Data from late Halaf Domuztepe in South Central Turkey. – Paléorient, kd 29, nr 2, 2003, lk 117–133.
• Stuart Campbell. Rethinking Halaf Chronologies. – Paléorient, kd 33, nr 1, 2007, 103–136.
• Stuart Campbell. Understanding Symbols: Putting Meaning into the painted Pottery of Prehistoric northern Mesopotamia. – Diane Bolger, Louise C. Maguire (toim). Development of Pre-State Communities in the Ancient Near East, 2010, lk 147–155.
• Gabriela Castro Gressner: A Brief Overview of the Halaf Tradition. – Gregory McMahon, Sharon Steadman (toim). The Oxford Handbook of Ancient Anatolia (10,000 – 323 BCE), 2011, lk 777–795.